Ühel õhtul peale lasteaiast tulekut, hakkas laps naljatades kõigile ütlema sa oled paha, sa oled paha poiss/tüdruk. Ma püüdsin algul uurida, et miks ta nii räägib, siis vastas, et lasteaias üks poiss ütleb nii. Ma selgitasin vastu, et aga sa ära nii räägi ja kui see poiss veel nii ütleb, siis sina vasta et ei ole ja nii ei ole ilus rääkida. Aga lapsele oli kogu see jutt nagu hane selga vesi, muudkui naeris ja korrutas seda väiksele vennale. Järgmistel päevadel üritasin seda keelata ja eirata, üritasin selgitada, mis see paha on, aga no ei midagi. Nii väsinud sellest ja ei julge kuskile teste laste ja inimeste sekka minnagi. Tal juba nagu Tourette sündroom, keset mängu ütleb teisele paha paha sa oled paha, siis mängib edasi ja varsti jälle.
Mida temaga teha, kuidas sellele "pahatamisele" reageerida, kuidas selgitada?
Laps 3aastane.
Ette tänades,
Merle
Kirjutate, et teie kolmeaastane poeg on hakanud kasutama väljendit "paha laps" ning see häirib teid väga. Olete püüdnud selgitada sõna tähendust, sellele vaatamata kasutab laps seda nii väikese vennaga suheldes, kui teiste lastega mängides. Samuti ei aita teiepoolne ebakohase väljendusviisi keelamine ega ignoreerimine.
Tunnete, et ei julge kodust välja koos lapsega minna, tema sõnakasutus tekitab teis arvatavasti ebamugavust ja piinlikkust.
Kolmeaastase lapse kõne areng on tormiline, iga päev lisandub tema sõnavarasse kümmekond uut sõna. Kolmanda eluaasta lõpuks sarnaneb lapse kõne juba täiskasvanu omaga.
Logopeedid soovitavad selles vanuses lapstele rääkida nagu võrdsega (täiskasvanu tasandil, see tähendab ilma "titakeeleta"), oluline on aidata lapsel mõista sõnade tähendust.
Hea-halb temaatika üleskerkimine lapse kõnes võib viidata tema tärganud huvile moraalinormide vastu. Moraali kujunemise seisukohalt on tähtsad esmajoones 2.-6. eluaasta. Siis on moraali kujunemine seoses südametunnistuse ja süütunde kujunemisega. Laps võtab moraalinorme omaks eelkõige samastudes temale tähtsate inimestega.
Samastumine ja eeskujuks võtmine on hiljemgi olulised moraalinormide omandamise viisid. Teiselt poolt kujunevad lapse arusaamad heast ja halvast nende kogemuste varal, mida ta on saanud, püüdes lahendada erisuguseid sotsiaalsel suhtlemisel kerkinud probleeme.
Küsite, mida teha, kuidas selgitada, kuidas reageerida sellele "pahatamisele"?
Kindlasti ei maksaks väikemehele pidada igapäevaseid loenguid teemal: "miks ei tohi paha öelda"- olete seda talle selgitanud. Uskuge, ta on teid kuulnud.
Pidevalt noomimine ja oma pahameele väljendamine võivad muuta lapse aga trotslikuks.
Kuna vanemad on väikelapsele tema elus kõige olulisemateks inimesteks, mõjutavad teie hoiakud, arusaamad ja reageeringud last enim. Lapsed imavad kui väikesed švammid endasse kodus kuuldut-nähtut ja võtavad selle endasse. Seega on kõige loomulikum viis last mõjutada/ toetada tema arengut soodsal viisil - rääkida selges mina-keeles. Kirja kontekstis tähendab see, et kui räägite lapse käitumisest, siis püüdke vältida hinnanguid: hea/halb. Rääkige alati, milline käitumine teile meeldib (mind rõõmustas, kui sa oma tassi ise pärast hommikusööki kraanikaussi viisid!) ja milline on teile vastuvõetamatu (kui näpistad oma väikevenda ja ta nutab, pean teda lohutama ja see kurvastab ka mind, nähes teda nii õnnetuna).
Ühesõnaga, rääkige alati käitumisest seda kirjeldades ja püüdke vältida lapsele hinnagute andmist/siltide kleepimist. Nii õpib ta ka ise rääkima rikkas ja selges mina-keeles (oma soovidest, vajadustest, hirmudest, väärtustest jne. jne.).
Praeguses olukorras saab soovitada teile vaid rahulikku meelt, mingi sõna hetkel populaarne olek saab ühel hetkel otsa - kui ise suudate seda rahulikult võtta.
