Mind huvitab kas ma käitun antud olukorras lapse suhtes õigesti. Minu kolmene poeg on maganud alati emme ja issi kaisus. Kui laps oli 1a4k, syndis meile teine laps ja ikka magas vanem laps siis nyyd minu ja venna kõrval või issi kõrval. Kuna meil tekkisid kodus probleemid mehega, koosolemise aega polnud jne siis otsustasime nyyd et vanem laps võiks magada oma toas oma voodis. Nii me hakkasimegi harjutama, algul on meil magamaminekurutiin. Loeme raamatuid, peseme hambaid ja siis tuttu. Laps voodisse ja meie mehega siis vaheldumisi oleme istunud voodikõrval maas ja lasknud lapsel ise uinuda, kuid algul turvaliselt et emme/issi on ikkagi kõrval. Ja iga päevaga nihutame ennast yhe sammu kaugemale lapse voodist ja tahame et lõpptulemus oleks seemet laps jääks ise magama. Poja algul karjub täiest kõrist nii 20-60 minutit siis rahuneb maha ja niisama siblib voodis ja siis uinub. Mees on hakkanud kahtlema kas need röökimised pole halvad lapsele et äkki oleks parem teda ikka kussutada. Kuid siis oleksime me alguses tagasi. Kas selline magama õpetamine on normaalne või peaks kuidagi teistmoodi tegema ?
Saite abikaasaga mõlemad aru, et vajate kahekesi olemise aega. Olete otsustanud, et vanem laps magab oma voodis. Laps protestib ägedalt ja hinge on pugenud kahtlus, kas see oli ikka hea otsus.
Vahel juhtub nii, et mees ja naine lükkavad peale lapsevanemateks saamist paarisuhte tahaplaanile. Teie seda viga ei tee, mulle see meeldib. Ema-isa suurepäarne suhe loob eeldused laste õnnelikuks eluks, see on iga pere baassuhe, mille eest peabki hoolt kandma.
Lapse äge protest on arusaadav, harjumusel on suur jõud. Kindlasti harjub ta ka uue elukorraldusega, lihtsalt ta vajab aega ja mõistmist. Andke pojale teada, et saate tema murest aru, nt. sulle ei meeldi üksi magada, sa oled kohe päris vihane, sa tahad magada emme-issi voodis, kuid lisage kindla häälega, et teil on koos kitsas, või et tahame magada issiga ainult kahekesi vms. Ühelt poolt mõistate last ja ei eira tema tundeid, teisalt teatate olukorra muutumisest. Oluline on saavutada tasakaal endas, sest lapsed tunnevad vanemate ebakindlust ning see tekitab neis ärevust, mille vastu nad siis protestivadki. Tasub tähele panna ka, et vanem laps ei tunneks õhtu jooksul puudust teie mõlema füüsilisest ja emotsionaalsest lähedusest, see tekitab turvatunde.
Magama mineku rituaalid on ka tähtsad. Pesemine, tuduriided, unejutt, ehk pigem selles järjekorras. Vaikse häälega leotud muinasjutt uinutab kindlasti paremini kui lihtsalt voodiserval istumine. Esialgu tuleb ehk lugeda pikalt, hiljem võib kokku leppida, millise pildini täna loeme. Sellel lugemisel on tõeline vägi, tekitab lähedust ja rikastab sõnavara, hommikul on mida arutada. Lapsed, kellele on loetud unejutte, loevad hiljem ka ise meeleldi, mis teatavasti hoiab neis eemal raskused koolis.
Soovin teile rahulikku meelt ja järjekindlust.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
