Vabandan, kui minu teema ei ole kõike otsesemalt lapse arenguga seotud, ent kaudselt siiski. Kuna 5-aasta poisi käitumises on tekkinud murettekitavat ja arusaamatut ägedust ning vägivalda, siis plaanime temaga minna psühhiaatri juurde.
Sellega seoses olen kimbatuses kahes küsimuses:
- kuidas lapsele selgitada psühhiaatrile-mineku vajadust, et mitte tekitada temas arvamust "mul on midagi viga"? Kas rääkida talle, et läheme otsima lahendusteid paremaks toimetulekuks vihahoogudega või jääda päris abstraktseks (stiilis: läheme arstiga juttu ajama)? Pean väga oluliseks, et laps minekut kuidagi ähvardava või solvavana ei tõlgenaks ning juba ette lukku ei läheks. Olen tänulik võimalik konkreetsete näpunäidete eest
- Vastuvõtule läheme koos, s.t. et pean probleemidest lapsega rääkima tema juuresolekul. Usun, et professionaalidel on see asi läbi mõeldud, aga uurin siiski südamerahustuseks: kuidas sellist jutuajamist kõige paremini läbi viia, mida silmas pidada? Ma ei tahaks lapse enda kuuldes teda lahata, seda enam, et mõned ta mulle avaldatud mõtted (mis on eriti murettekitavad) võivad ta panna end väga halvasti tundma, kui ta seda võõrale räägituna pealt kuuleb.
Olete mures, kuidas koos pojaga psühhiaatri vastuvõtul olles saaksite käituda nii, et laps ei heituks ega end halvasti ei tunneks.
Olete mures, kuidas koos pojaga psühhiaatri vastuvõtul olles saaksite käituda nii, et laps ei heituks ega end halvasti ei tunneks.
Lapsepsühhiaater on oma ala spetsialist, kes tegeleb päevast päeva sarnaste olukordadega, ta teab, kuidas juhtida vestlust nii, et sellest tõuseks abi nii teile kui ka lapsele. Vestlust juhib psühhiaater, selle pärast pole vaja muretseda. Küsimustele vastates ja koos spetsialistiga arutledes peaksite küll mõtlema, kuidas sõnastada asju nii, et lapse väärikust mitte riivata. Oluline on aga, et miski tähtis ei jääks rääkimata, sest vastasel juhul jääb psühhiaatril pilt toimuvast poolikuks.
Tegu võib tõesti olla psühhiaatrilise probleemiga, miks mitte olukorda kontrollida. Samas võib aga tegu olla vaid olukorrast tingitud käitumisega, mis ei vaja psühhiaatrilist sekkumist. Lapse käitumist juhivad ikka vajadused, ka lapse ümber olevate lähisuhete laad võib olla oluline mõjutaja.
Lisan siia ka paljude pereterapeutide kogemuse: kui helistab lapsevanem, kes on mures oma lapse ülemäärasena tunduva ägeduse ja agressiivsusele kaldumise tõttu, siis reeglina kutsutakse esimesele vastuvõtule mõlemad vanemad, alles teisel või kolmandal seansil tulevad vanemad vastuvõtule koos lapsega. Arutelus vanematega selguvad kodused käitumismustrid ja reageerimisviisid, vanemate tavakohane käitumine erinevates olukordades jpm. Juhtub ka, et vanemad, saades pereterapeudilt tagasisidet ja uut teadmist, oskavad lapse (ja teineteisega) teisel moel ümber käia ning murettegev käitumine kaob, ilma et oleks tekkinud otsest vajadust last seanssidesse kaasata.
Loomulikult on tavalised ka need olukorrad pereterapeutide töös, kus seanssidel osalevad isa-ema-laps, sel juhul on jutud-tegevused seansil veidi teist laadi.
Olete mõistagi ise vaba valima, millise spetsialisti poole pöördute. Lapsele selle käigu eel selgitusi andes võiksite jääda ausaks ja sõnastada lapsele arusaadaval moel oma mure ja hoolivuse ning ootuse muutusele.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
