Minu peatselt 6 aastaseks saaval poja on minu jaoks täiesti mõistetamatu omandiinstinkt. Kui millegi kohta võib kuidagigi arvata, et see on tema oma, siis muutub see nagu kinnisideeks talle. No näiteks täna õhtusöögilauas keeldus ta söömast suppi. Nügis taldrikut, ütles, et ei taha, ei maitse. Hästi. Ütlesime siis, et ärgu söögu, las olla. Kuna väikevend, kes sõi mingit teist toitu, avaldas aga soovi supi ära süüa, tõstsime söögi tema ette. Korraga sai suppi põlastanust selle suurim austaja, vanem vend hakkas karjuma ja nõudma, et supp otsekohe talle tagasi antaks. Väikevend, kes loomult lahke, lükkas siis supi jälle venna ette, kes siis lausa läbi hammaste seda sööma hakkas.
Sama juhtub igasuguste asjade puhul, pidevalt. Poiss läheb täiesti hüsteeriasse, kui tema asju - või "tema asju" - katsutakse, kasutatakse, ja väikevend on hakanud seda nimme ära kasutama, et suuremat kiusata ja tema hüsteeriat esile kutsuda (huvitav ju!).
Ei oska arvata, mis on sellise käitumise juurteks, aga tahaks teada, kuidas last aidata ja maandada seda hullu reaktsiooni. Ei osanud ka söögilauas kuidagi last aidata, see jabur käitumine ajas ennastki nii närvi, et oskasin ainult seletada, et nii on väga tobe käituda.
Olete mures oma poja pärast, kes oma asjadest kiivalt kinni hoiab ja väga suurde ärevusse satub, kui keegi tema asju võtta tahab. Arenguliselt on nii, et 6-7-8-aastased lapsed alles hakkavad tasapisi aru saama sellest, et oma asju võib vabalt teistega jagada, kartmata neist ilma jääda ja loomulikult on lisaks arengulisele eripärale mõjutaja ka iga lapse individuaalne eripära ning tema kasvukeskkond. Konkureerimine väikevennaga on teie peres ilmselt selle käitumise alalhoidja, ja see on loomulik, sest õdede-vendadega suheldes õpivad lapsed nii koostööd kui ka konkureerimist. Nii nagu paljusid teisi oskusi, nii ka koostööoskusi saavad lastele õpetada nende vanemad, seda eelkõige eeskuju, aga ka rahuliku selgitamise kaudu.
Tõsi on see, et vägisi ei saa ühtegi last panna tahtma teistega oma asju jagama ja seda ei tohikski teha. Käitumise taga on ikka mingid vajadused, nii et hea oleks last rahulikult kuulata, et aru saada, millised on tema hirmud. Hirmu ega ühtegi muud tunnet, mida te tajute last tundvat või mida ta otseselt väljendab, et tohiks maha teha, tühiseks või tobedaks tembeldada. Arusaadav, et kui vanemale ei sobi lapse käitumisviis, siis peabki ta seda väljendama, et mitte lapsele negatiivset silti pannes, vaid rääkides lapse käitumise mõjust endale.
Tunnete maandamine toimub lapse tunnete normaliseerimise kaudu: sulle ei meeldinud, et ma supi vennale andsin, sa soovisid selle ise ära süüa. Sama ka teistes olukordades: sa saad pahaseks, kui teised sinu mänguasju katsuvad, sulle ei meeldi üldse, et vend sinu auto enda kätte võttis jne. Kui laps on tugevate tunnetega üleujutatud, siis kõige paremini rahustab teda sõnum, et see, mida ta tunneb, on normaalne, et temaga pole midagi valesti. Asi on selles, et tunded lihtsalt on, neid ei saa ära keelata ega neid valeks tunnistada, sest siis tajub laps, et temaga tervikuna on midagi väga valesti. Aga ei ole – ta lihtsalt tundis sel viisil, ja kui laps saab teilt sõnumi, et te teda mõistate, tuleb ka rahunemine kiiremini.
Alles siis, kui näete, et laps on rahunenud, saate püüda last kuulata ja ka enda seisukoha välja tuua: kuidas teie arvates võiks olla, mis teid pahandab, kui näete poissi sel moel käitumas jms. On väga oluline vahe, kas räägite sellest, mida laps tegi n-ö valesti, või hoopis sellest, kuidas lapse see käitumine teid mõjutas. Viimasel juhul on rohkem lootust, et õpite teineteist kuulama ja koostööd tegema ning laps ei saa oma eneseväärikust alandavat teadet, et temaga (tema tunnetega) on midagi valesti. Lastel on lihtsalt teised lahendused kui meil, täiskasvanutel. Kui tunded on aktsepteerimise kaudu maandatud, saate koos arutada, milliseid lahendusi te kumbki olukorrale näete. 6-aastane võib täiesti asjalikke lahendusi välja pakkuda, kui vaid maldate kuulata.
