Kardan, et olen oma lapse pöördumatult murdnud. Kunagisest rõõmsast ja julgest poisit on saanud häbelik, endas kahtlev, väga eneseteadlik laps. Olen ise äärmiselt introvernte ning eneseteadlik (ingl. k. self-conscious) ning ärritun, kui laps ei käitu sotsiaalselt aktsepteeritavate normide kohaselt - togib teisi, mürab avalikus kohas, ei kuula sõna, pahandamise peale hakkab suure häälega nutma. Olen täheldanud, et ta kasutab teiste laste peal samu füüsilise karistamise viise, mida ma ise afektiseisundis tema peal rakendanud olen (kätest haaramine, näpistamine). Kurb tõsiasi on see, et ma tegelikult ei poolda füüsilist karistamist ning saan suurepäraselt aru nii tema nn. "halva" käitumise tegelikest tagamaadest (solvumine, hirm, armukadedus, ebakindlus) ning enda vihapursete katastroofilistest tagajärgedest. Proovin meeleheitlikult kasutada mina-sõnumeid tema korralekutsumiseks ning kontrollida oma reaktsioone ning sooviks Teilt kinnitust, kas mul on võimalik taastada oma lapse enesekindlus ning vähendada enda destruktiivset mõju tema õrnale hingele, või on laps neljandaks eluaastaks n.ö. valmiskujunenud? Taustainfoks veel niipalju, et laps on sündimisest peale võrdlemisi õrna närvikavaga. Peres on kasvamas teinegi laps (noorem).
Nagu kirjeldad, nii see suguvõsa taak edasi kandubki. Seda on tohutult raske muuta, kuid mitte võimatu. Ise võitlen sama mitmepealise lohega. Iga mõne aja tagant loen mõne motivatsiooniteksti, nagu neid nimetan. Et oleks ereldalt meeles, mille nimel end pingutan. Vahel on ka mõni kaval nipp kõrva taha panna.
Teistpidi aga, usun, et lapsed on tohutult plastilised. Annad neile ruumi kasvada ja nad kasvavadki. Paremaks ja tublimaks. Valdav enamus kurja on kindlasti heastatav.
Jõudu tublimaks saamisel!
Tere!
Lugedes teie murelikku kirja saan kontakti ka nende tunnetega, mis Teis domineerivad. Tundub, et oskate suurepäraselt ja adekvaatselt oma olukorda analüüsida. See on juba olukorraga toimetulekuks suur eelis.
Vaatame, mis siin veel teha annaks.
Teie poeg on 4-aastane. Varem oli ta rõõmsameelne ja aktiivne. Võimalik, et see potentsiaal on temas veel praegugu kõik olemas. See on lihtsalt "lukku pandud". Kui vanem püüab last voolida oma vormi järgi, kuid lapse mina ei taha sellesse vormi sobituda, siis on lapse või ka täiskasvanu normaalne reaktsioon just selline, nagu Teie poeg väljendab: trotslik, vastuhakkav, võitlev.
Laps tajub vanema võimu positsiooni, sest lapse enda soovide ja arvamustega ei arvestata. Lõpptulemus võib olla selline, nagu vanem seda soovis, kuid laps vajab, et teda ka kuulataks ja temaga arvestataks.
Kirjutate, et olete meeleheitlikult kasutanud mina-sõnumeid, kuid ei midagi. Mina-sõnumid ei toimi, kui nende sisu edastada võimukalt, süüdistavalt, hukkamõistvalt. Siin vist on kogu Teie loo võti. Eelkõige peegeldada tundeid: "Sulle vist ei meeldi see, mis ma ütlen. Sa oled praegu pahane ja vihane. Jne. Need peegeldused aitavad ka emotsionaalset temperatuuri vähendada. Kui vanem ja laps on mõlemad emotsionaalselt üles köetud, siis sisuline arutelu tegelikult puudub.
Mina sõnumite sisuline tähendus on sõnumid minust endast, mis mulle teise käitumise juures ei meeldi või mis on vastuvõetamatu. Laps saab aru, miks ema on pahane. Kui domineerib halvustab alatoon kogu tema isiksuse, mitte käitumise kohta, siis laps tunnebki, et ta on tervenisti halb. Käituma hakkabki ta nagu halvale lapsele kohane: lööma, karjuma jne.
Teie olukord ei ole sugugu lootusetu. Püüdke selgusele jõuda enda emotsioonide tegelikes põhjustes. Kui suudate rahulikult reageerida lapse mistahes Teile mittesoovitavale käitumisele, siis on sellest juba suur abi. Me ei saa meeleheitlikult muuta teist inimest, kui me ise seejuures ei muutu.
Lugupidamisega: Ene Raudla
Tänud vastanutele!
Üks küsimus veel - probleemid tekkivad peamiselt ja eelkõige seoses ühe teise lapsega - oma teiste sõpradega saab laps kenasti läbi ning suhe on selline normaalne, funktsioneeriv sõbrasuhe - mängivad koos, vahel on väikesed eriarvamused jne. Aga selle ühe kindla lapse vastu tunneb meie poeg tugevat kiindumust ning sellega kaasnevat omanditunnet. Ta on eriti armukade, kui see laps teiste lastega mängib, vihastab, kui sõber temaga igas asjas ei nõustu, võtab väga südamesse KÕIKE, mis sõber tema kohta ütleb. Kuna sõbra tunded tema vastu ei ole sama kuumad - pigem suhtub ta meie lapsesse neturaalse sõbralikkusega - on pea-aegu iga kohtumise tulemuseks tõuklemine, kisa, pisarad (meie lapse poolt siis). Kuidas ma saaksin vähendada tema klammerdumist sellesse kindlasse lapsesse? Et ta oleks temaga samamoodi lihtsalt sõber, nagu oma teiste sõpradega? Nad ei kohtu väga tihti - kõige rohkem kaks korda nädalas (lasteaias).
Paistab, et laps on hädas tugevate tunnetega, ei suuda taluda pettumust ja kõrvalejäämist, kui tal endal suured ootused. Siin vajab ta tõesti Teie oskuslikku ja tundlikku abi väga. Selgitustest, et lüüa ei tohi ja nügida pole ilus, ei piisa.
Perekooli oskustest oleks siin sobilik aktiivne kuulamine, lastevaheliste konfliktide vahendamine ja lahenduste otsimine võitja - võitja meetodil. Teie kirjast ei selgu, kas kasutate mina-teateid siinse foorumi ja raamatu toel või olete ka perekoolis käinud. Kui olete, siis on, millele toetuda, kogemus olemas, mida meenutada ja värskendada. Kui ei, oleks kasulik minna, sest just kogemuste abil omandatakse uusi oskusi kiiremini ja tõhusamalt.
Kui laps räägib lasteaias toimunust, saate aktiivselt kuulates sõnastada tema tundeid ja vajadusi: "Sa olid kurb ja pettunud, et ta sinuga mängima ei tulnud. Ta meeldib sulle ja tahaksid ainult temaga mängida." Samuti saate sõbra ütlemisi ja tegutsemist n.ö. lahti tõlkida: "Paistab, et tema tahtis parasjagu teistega edasi mängida ja talle ei meeldinud, et sa teda eemale püüdsid tõmmata." Kui tegemist on tugevate tunnetega, peate varuma aega, sest peale lapse tunnete sõnastamist tahab laps tihtipeale midgi lisada, täpsustada, õigustada, vastu vaielda vms. Siis vajab ka järgnev aktiivselt kuulamist ja oma sõnadega väljendamist. Kui tunded on lapsest n.ö. välja ja kuulduks saanud, on lapses ruumi ka lahenduste otsimisele. Lahendusi otsides on kasulik arvestada mõlema vajadusi. Nt. Sina tahad mängida ja tema tahab, et ei segaks, kui tal mäng pooleli. Mida sina senikaua võiksid teha, kui tema poolelioleva mängu lõpetab?Las laps pakub ise ideid, oma ettepanekuid võib ka n.ö. õhku visata. "Mis oleks, kui sa niikaua mängiksid kellegi teisega või omaette?" Kirjanduses kutsutakse seda meetodit kuueastmeliseks probleemilahenduseks e. mõlemad võidavad mudeliks.
Kui olete laste tüli tunnistajaks, on kasuks lastevaheliste tülide vahendamisoskus, mis seisneb selles, et suunate neid teineteisele oma soove ja tundeid väljendama, ise mõlemat last aktiivselt kuulates ja kummagi lapse vajadusi ja tundeid sõnastades ning ühiselt lahendust otsides, mis mõlemaid rahuldaks.
Võib -olla annab kuidagi kaasa aidata ka sellele, et laps teistegagi suhtlema hakkaks.
Ja lapse käitumine saab muutuma hakata alles peale seda, kui ise suudate vägivalla kasutamisest hoiduda. Kui see ei õnnestu, pöörduge abi saamiseks mõne pereterapeudi poole.
