Tere. Mul on mure 8. kuuse lapsega. Kui kuuenda elukuuni magas laps öösel ilusti oma voodis. Õhtuti jäi ise magama ilma nututa. Vahest tegi ainult veidi häält kui lutt ära tuli suust, tagasi pannes oli aga rahulik ja jäi ise magama. Alates kuuendast kuust (kui tulid esisimesed 2 hammast) ei taha ta iga õhtu hästi magama jääda. Vahest piisab kui olen ta kõrval ja lalan talle, teinekord aga hakkab nutma ja siis pean süles magama panema. Mõnikord lasen tal lihtsalt meie suures voodis ise tema kõrval olles magama jääda (ei vaja selleks rinda). Hiljem tõstan ta siiski oma voodisse. Öösel ärab 4-5 korda, paaril korral piisab lutist aga 2 korda tahab öösel ka rinda. Varem sai rinda enne ööund ja siis hommikul ca 6 ajal. Viimane nädal aga ärab ta juba ca tunni pärast peale uinumist ja hakkab siis lohutamatult nutma ning ainult süles rahuneb siis maha ja jääb magama. Kui tõstan ta siis tema voodisse, on ta hetkega üleval ja nutab lohutamatult. Kui tõstan aga magava lapse meie voodisse (ise ei pea kõrval magama), siis magab sügavalt. Päevase unega meil probleeme ei ole. Peamiselt magab vankris, vahest jääb ka süles magama ja siis tõstan ta oma voodisse. Tahaks väga teda ikka öösel ka oma voodisse tagasi magama panna, vastasel juhul ei saa mina ega mees kumbki magada. Unekooli ei ole proovinud ega ka soovi seda. Olen väga tänulik igasuguse tagasiside eest.
Olete mures lapse uinumisprobleemide tõttu ja soovite, et laps saaks uinuda talle turvalisel viisil. Väikelapse uinumise teevad keerukaks mitmed asjaolud, eelkõige see, et tema närvisüsteem on veel nõrguke ja enesetoetusvõime puudub. Laps ei saa aru, mis temaga lahti on. Olgu siis lapsel külm, kõht tühi, igemed sügelevad-valutavad, gaasid sooltes, ebamugav asend vms – laps ise ei suuda end mõista, ta lihtsalt reageerib ebamugavusele, valule, turvatunde puudumisele ja muule seesugusele nutuga, ja need nutud, nagu te isegi teate, on väga erinevad.
Kui lapse nutt tundub teile lohutamatu, siis on teie lähedus kindlasti vajalik, turvalisuse tunde saab laps tagasi ainult koos täiskasvanuga, kes teab, mil moel rahunemine/rahustamine käib. Selleks, et õppida oma tunnetega hakkama saama, on lapsel kõigepealt vaja tunda, et täiskasvanu tema kõrval saab oma tunnetega toime, olles hooliv, rahulik, otsusekindel. Et teie jaksaksite selline olla, on vajalik, et teie vajadused oleksid kaetud: et ise olete saanud piisavalt magada, mehega kahekesti olla, ja ka lapsest-kodust kasvõi veidikenegi aega eemal olla. Kui teie „patareid“ on täis, on vähem võimalust, et lapse probleem teid väsitab või pahandab. Laps on ju veel väike, ta vajab teid väga palju.
Hea, kui laps ärkab samas, kus ta uinus, olgu siis oma voodi või teie voodi. Kui olete otsustanud, et laps peaks kindlasti magama oma voodikeses, siis on parem teda mitte edasi-tagasi tõsta ja püüda teda harjutada magama jääma oma voodis. Kindlad rutiinid loovad rahu ja aitavad uinuda: õhtune rahulik koosolemine (müramine ja kilkamist väärt tegevused enne uinumist pole soovitatavad), siis kuiv mähku, ööriided, laulmine, musid-kallid-paid vms. Samuti on vajalik mõistev kõne saatmaks lapse nuttu: ma saan aru, et sul on raske magama jääda, uni ei taha kuidagi tulla jmt, mille järgi laps tunneb, et teda aktsepteeritakse ka sellisena: nutvana, mittenõustuvana, hädasolevana.
Öine tissi nõudmine on pigem emotsionaalne akt, annab lapsele tunde, et on teiega kontaktis ja annab turvalise olemise. Kui paar-kolm ööd saaks lapsega tegeleda isa või vanaema, siis saaks ehk öise tissikombe ära harjutada: see väsitab teid. Lapse põhiline arenguline vajadus on hea emotsionaalne kontakt oma vanematega (kuni aasta vanuseni on arenguliselt tähtsaim põhisuhe emaga), mille kaudu laps tajub, et ta on oma vanematega turvaliselt seotud, kaitstud, armastatud. Lapse õhtune uneprobleem võib olla ka märk, et tal on n-ö puudu emast-isast (mitte tissist). Vahel on nähtav, et ema/isa on lapsega küll palju koos, ent vanemate füüsilisest kohalolekust lapse ligiduses ei piisa, vaja on tõelist emotsionaalset sidet.
Kui lapse füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, on päevane uni, õhtune magamajäämine ning ööuni enamasti sügavamad-rahulikumad. Kui midagi on puudu, kajastub see kohe lapse käitumises, magamajäämises ja une kvaliteedis.
Kui olete ka ise õhtuti ärev lapse magamajäämise tõttu, siis kandub ärevus ka lapsele ja uni on veel raskem tulema. Hea, kui saaksite mõelda võtmes: ma mõistan sinu vaeva, ma tean, kuidas on parem toime tulla, mina vastutan. Lapsed reageerivad paljudes olukordades üle ka seetõttu, et tajuvad vanema ebakindlust ja abitust.
Iga muutus tekitab pinget, seetõttu tuleks neid sisse viia ükshaaval, muidu on lapsel stressi liialt palju. Iga muutusega harjumiseks on vaja aega, sellega tuleb kindlasti arvestada.
