Tere! Mina tahaks natuke arutada kuidas hakata last oma toas magamisega harjutama. Hetkel magab laps meie toas oma voodis, aga väga sageli ärkab öösel üles ja ronib oma voodist meie suurde voodisse magama, mis aga segab minu ja abikaasa und. Vahepeal oli olukord rahulikum ja ta magas ilusti öö läbi oma voodis. Ma ise arvan, et suurem turvatunde vajadus tuli ajal, kui ma pidin paari viimase kuu jooksul paar korda komandeeringus olema (2 ööd eemal). Käime mõlemad abikaasaga täiskohaga tööl, nii et päeval on laps hoius (tavaliselt 7-8 h päevas, mitte pikemalt), hoius on ainult 3 last ja väga turvaline, läheb alati hoidu hea meelega. Hetkel on siis soov teada kas peaks rahulikult ootama, vaatama millal laps on valmis oma tuppa eraldi magama minema või saab ikkagi konkreetselt selleks midagi teha. Ise mõtlen, et kui laps meie toas oma voodis magades meile öösiti kaissu poeb, siis hakkab ta seda tegema ka oma toas magades. Beebina magas laps meie voodis, sai 2 aastat rinda, umbes 1,5-aastasena hakkas magama oma voodis meie voodi kõrval. Olen väga tänulik kaasamõtlemise eest!
Kui teie ja teie abikaasa kindel soov on, et laps võiks magada oma toas ja omas voodis, tuleks sellega tegelema hakata. Ei ole paremat, ega halvemat alustamise aega- see lähtubki teie, kui lapsevanemate vajadusest ja kindlast otsusest.
Teie kohe kolmeseks saav laps on maganud poolteist aastat teie voodis, nüüd aastajagu teie voodi kõrval oma asemel. Kirjutate, et väga sageli ärkab laps öösel ülesse ja poeb teie kaissu ning see segab ja häirib teie ja abikaasa und.
Kuna laps on harjunud teie läheduses ja/või kaisus magama, tuleks kindlasti arvestada sellega, et muutus võtab aega. Kui välja on kujunenud mingi harjumus, siis sellest loobuda/seda muuta on üpris vaevarikas...ent täiesti võimalik. : )
Alustuseks siis korda seada lapse oma tuba, kui vähegi võimalik, siis kaasata ka laps sisustamisse- kuhu panna voodi, akna alla või seinaäärde jne.; milliste piltidega voodipesu; milline kaisuloom jne.- kindlasti kokku leppida õhtused rituaalid, kui ennegi loeti muinasjuttu, siis jätkub see, musid-kallid ja head ööd!
Sõnum lapsele võiks olla mina-keeles: "...mul on mure , millest tahan sinuga rääkida. Kui sa tuled öösiti minu voodisse, ärkan ma üles ja ei jää enam magama. Ma olen pidevalt väsinud. See teeb mind päris pahaseks." Järgmiseks tuleb teha n.ö. käiguvahetus ja kuulata lapse vastust. Sobilik on kasutada aktiivset kuulamist, s.t.lapse tunnete ja vajaduste tagasipeegeldamist oma sõnadega. Kui olete vahetanud käiku nii kaua kui selleks vajadus on, liikuge edasi võidan- võidan probleemilahendusmudeliga. Lapsed tulevad paremini kaasa lahendustega, mille väljatöötamisel nad ise osalenud on. Ainult vanematelt tulnud lahendused ei hakka enamasti "tööle".
Abi võib olla ka sellest, kui ema võtab päeval või õhtul lapse jaoks segamatut aega ehk sina-mina aega. Sel ajal on ainult nemad kaks koos ja laps saab seda aega kasutada nii nagu tema tahab. Vanem tegeleb vaid lapsega, koos mängitakse, räägitakse või tehakse midagi, mis on lapsele vajalik ja arvestab just temaga. Öösel kaissupugemine on lapse mingi rahuldamata vajaduse näitaja - kui see on lähedusvajadus, siis saate seda kompenseerida just eelpoolkirjeldatud viisil.
Edu ja kindlat meelt oma vajaduste eest seismisel ja ka lapse vajaduste ja tunnetega arvestamisel!
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
