Sooviksin teie arvamust seoses pöidla imemisega. See on minu arust lausa "väljunud kontrolli" alt. Ime esimesed kuud lutti kuid alates ca 4-5 kuust pöialt ja nii nüüd juba üle poole aasta. Praegu, seoses pudelist võõrutamisega ja tavatoidule rohkem suunamisega, lutsutab pöialt päris palju. Nii, kui kõht tühjemaks läheb, läheb ka pöial suhu. Jonni/nuttu seoses tühja kõhuga üldiselt ei ole, lihtsalt imeb pöialt selle asemel.
Pöial on kindel kaaslane ka väsimuse korral ja magama minnes. Ka siis kui oma lemmik lelu (on olemas nukk, kellele nö. kurdab oma mured ja on pidev kaaslane) korra kätte haarab on esimene reaktsioon pöidla suhu panek.
Sooviksin seda vähendad. Üritan küll kohe reageerida, et pööran talle rohkem tähelepanu või võtan sülle vms aga see ei muuda suurt midagi.
Mida soovitate? Või jätkan nö. lihtsalt aktsepteerimist ja jään ootma/lootma, et see möödub mõne aasta jooksul?
Olete mures lapse pöidlaimemise tõttu. „Väljunud kontrolli alt“ on siinkohal hea väljend – asi on selles, et taoliste tegevustega (nt ka küünte närimine jms) püüavad lapsed just kontrolli tagasi saada. Kui laps on pinges (ja iga muutus on pinge), püüab ta ennast rahustada sel moel, mis on talle arenguliselt jõukohane.
Kirjutate, et püüate reageerida kohe, kui näete, et laps pöialt imeb. Kuid kindlasti on vaja lapsega tegeleda, temaga mängida, talle lugeda-laulda, temaga koosolemist lihtsalt nautida mitte vaid siis, kui märkate, et pöial on suus vaid sõltumata sellest. Laps peab saama oma ema-isa täit tähelepanu pidevalt. Parem kui lapsel ei tekiks seost, et alati kui ta pöidla suhu paneb, on ema kohal ja reageerimas. Sellest võib niimoodi saada n-ö teie kohalekutsumise vahend.
Ükski inimene, ei suur ega väike, ei tee midagi ju lihtsalt niisama. Iga tegevuse ja käitumise taga on vajadused. Seetõttu pole vaja uurida mitte käitumist, vaid püüda aru saada, milline on katmata vajadus. A. Solter oma raamatus „Nutt ja jonnihood“ nimetab sedalaadi tegevusi kontrollmustriks, mis lühidalt öeldes tähendab seda, et inimene püüab mõne käitumise kaudu ennast rahustada, suurendada oma heaolu- ja turvatunnet – see on muster, mis aitab tal oma emotsioone kontrolli all hoida.
Pöidla või luti imemine, enda kiigutamine, juuksesalgu ümber näpu kruttimine jms sundtegevusele sarnased käitumised on väikelapse jaoks (ja ka täiskasvanute jaoks, kelle juures võib märgata samalaadi käitumisi) n-ö enda kontrollimise moodused, millest saab lõpuks harjumus ja muster, täiskasvanutel on selleks näiteks suitsetamine.
Üks inimesele loomulikke pinge maandamise viise on nutmine. Seetõttu ei tohiks last keelata nutta (laps tajub keelamisena ka teie mitteverbaalset reaktsiooni, näiteks vaikimisi esitletud pahameelt, ärritust, ärapöördumist lapsest jms), vaid pigem nutmist mõistmisega toetada. Lisaks nutmisele vabaneb lapse keha ja meel pingest ka mürades, mängides, naerdes jm tegevuse kaudu, see regulatsioon toimub kogu päeva jooksul.
Kui laps tajub, et tema lähedased (ema-isa, hoidja) ei suuda tema nuttu aktsepteerida, siis valib laps pinge maandamiseks muu tegevuse, sest keha on tingimata vaja pingest vabastada. See on põhjus, miks ei tohi lapsi keelata nutmast või hurjutada teda selle eest, samuti ei maksa tema tähelepanu kõrvale juhtida, vaid lasta tal nutta, olles samal ajal mõistev ja toetav, hoida nutvat last süles, silitada teda jms.
Vanemad ei pane teinekord tähelegi, kui juba on öeldud midagi sellist: nutsid juba küll, nüüd aitab! Oh, ei ole häda midagi! Tule, hakkame midagi muud tegema! Jne. Laps peab saama pinge ja valu välja nutta, kui ta seda teha ei saa, siis tihti tulevadki mängu asendustegevused.
Olen seda raamatut lugenud juba ca 6 kuud tagasi. Sellest ajast alates ei ole ma kordagi üritanud vaigistada tema nuttu. Olen talle selle ajal toeks. Kui saab haiget, ütlen, et jah, oli aia, laps sai haiget, varsti see möödub jne. EI ütle talle kunagi,e t ah see ei olnud midagi vms. Ka mees on nii nüüd "välja koolitatud."
Aga siiski on küsimus, et kuidas saan seda vähendada. Paljud ütlevad et andku ma lutti. Selles vanuses ei plaani ma küll lutti õpetama hakata selleks, et siis õige pea see ära visata ja niimoodi probleemist "lahti saada". Ma ise olen suunanud teda sellistel hetkedel rohkem oma kaisulooma kaisutama, sest ta niikuinii haarab selle sülle ja siis paneb pöidla suhu. Kas see on vale käitumine?
Solteri raamat on tõesti väga toetav ja rahustav, tore, et olete seda lugenud ja ka järgite raamatus soovitatut. Olete ka suunanud lapse ühelt rahustavalt tegevuselt teisele - pöidla imemiselt kaisulooma kaisutamisele. Selles pole midagi taunimisväärset, lutti asendusena kasutada pole vaja. Ent selge on ka see, et midagi on lapsel ikkagi puudu, lapse pöidlaimemises on mingi sõnum, mida peaks püüdma n-ö lahti kodeerida.
Kas olete püüdnud jälgida, millal laps pöialt rohkem imeb, millal vähem? Mis juhtub enne seda, kui ta pöidla suhu pistab? Ja veel enne seda? Kui jälgida käitumisjärgnevusi, siis saab paremini pihta sellele, mis järgneb millele. Kui mõni päev on seda tegevust vähem, teisel päeval aga rohkem, peaks läbi mõtlema, mis on kogu päevas teisiti: keskkonnas, teie ja teie abikaasa meeleolus-suhetes, päeva jooksul juhtunus jms. Kui on mõnigi märk, et teatud olukordade mõjul on pöidlaimemist vähem või rohkem, saab vastavaid tegevusi, reaktsioone jmt vastavalt kas vähendada või suurendada.
Teinekord juhtub ka, et laps kasvabki sellest tegevusest justkui iseenesest välja (tegelik mõju võib jäädagi märkamata) - lihtsalt ühel päeval te märkate, et laps seda enam ei tee.
Kõige tähtsam, et olete lapse jaoks olemas: hooliv, tähelepanelik, armastav, kannatlik, rahulik, piire näitav. Kui lapse kasvukeskkond toetab igati tema arengut, kui ta teie käitumise kaudu saab päevast päeva tagasisidet, et on armastatud ja tähtis, ei saa lapsega juhtuda midagi halba.
