Tere!
Olen siin palju ringi uurinud ja lugenud, väärt koht!
Olen muidu tutvunud erinevate kasvatusraamatutega ja soovitustega, lugenud jonnist ja nutuhoodest, lapse arengu eri etappidest.
Meil on kodus ülitore tütarlaps, kes on väga seltsiv, mängib nii teiste kui iseendaga süvenenult, areneb ja kulgeb mõnuga ning ei karda muutusi või kiireid plaanimuudatusi. Laps on minuga elanud aktiivset sotsiaalelu kodusolemise perioodil ja nüüd septembris harjutasime teda tasapisi lasteaia sõimerühmaga. Seal läheb tal ka väga hästi. Õhtuti tuleb koju ja siis tahab täit tähelepanu ja sellega olen ma arvestanud. Ma suudan üsna palju tema jonni ja nuttu kannatada, sest tean, et see on väljaelamine ja tähelepanu vajadus.
Siiski olen jõudnud siia. On üks muster, millega ma ei suuda leppida ja mis on kestnud pea aasta:
Kui ta on päeval kodus, siis on meil uneaeg. Enne magamaminekut on unejutt või raamatu lugemine kaisus. Magab tavaliselt probleemideta kas oma voodis meie magamistoas või vahel harva meie voodis. Magama jääb alati ilusti, sest ma olen samas toas ja pikutan samuti. Meil on kokkulepe, et emme magab või pikutab natuke ja kui emmel uni varem ära läheb, siis ta tõuseb üles ja läheb kööki. Lapse unevajadus on tavaliselt kaks tundi. Vahel magab ka kaks ja pool tundi ja ma pean seda piisavaks, sest kui ta rohkem magaks, ei jääks ta õhtul kell 9-22 paiku magama. Kui ma vahel lõunal temaga koos magada saan, siis on juhtunud nii, et magame kl 14-18.00 ja siis on õhtul jama..
Sõimes magab laps ka korralikult ja peale ülestõusmist on tavaliselt kohe rõõmus ja tegus, kuigi veidi uimane.
Kui ta aga kodus peale lõunaund ärkab, on ta 90 % kordadest viril, unine, jonniv. Ma aktsepteerin seda. Ärkamine on raske. Võtan ta enda sülle, istume, räägime, vahel oleme vaikuses. Aga see viril olemine ei lõpegi. Ma ei pea normaalseks, et ma teda tund aega süles hoiaksin. Pigem teeks midagi huvitavat. Samas on mul kodus nii palju kohustusi, et ma pean tavaliselt kohustusi täitma sel hetkel, kui ta ärkab ja ma ei saa temaga koos plastiliiniga mängida vms. Kui ma leiaksin kohe mingi huvitava tegevuse, kui ta on üles ärganud, siis see häirib teda ka tihtipeale. Ta ei tule kaasa, lihtsalt viskab ennast kuskile siruli või seisab nägu mossis ja otseselt ei röögi, vaid teeb vinguhääli, selliseid eriti ärritavaid
Kuna see on nii korduv, siis nüüd nädalavahetustel, kui peaks kodus olemist nautima, käib mul see jonni talumine üle jõu. Ta ärkab üles, magama tagasi minna ei taha, on minu süles, aga ikka viriseb ja nutab ja lööb mind tihtipeale. Ma enamasti lasen tal lihtsalt niimoodi olla kuskil diivani peal ja ei pööra sellele tähelepanu, aga kui ta selle virisemise võtab endaga kaasa nt söögilauda, siis ma vihastan. Viimane kord vihastasin endale väga piinlikult ja ei taha seda rohkem teha ja ei taha ennast tema ees alandada. Tahaksin leida lahenduse.
Ma pakun omalt poolt välja, et ta ärkab üles ja näeb, et emme ärkas juba üles ja on köögis ja see on tema jaoks hästi kurb, et emme enne teda ärkas ja ilma temata midagi teeb. Kui olen tema ärkamise ajal veel voodis, siis pean kindlasti silmi kinni hoidma, kui ta mind vaatama tuleb. Kui ta näeb, et mu silmad on lahti ja ma olen enne teda ärganud, siis ta solvub. Kui on kinni, siis ta naudib minu äratamist.
Mida teha? Ma tõesti ei taha temaga iga kord koos magama minna. Mõtlesin, et äkki peaks mingi sildi või värvisüsteemi välja mõtlema. Et kui näiteks lähen kööki, siis panen ukse peale sildi, et OLEN KÖÖGIS ja kui olen õues komposti kaevamas, siis panen sildi, et OLEN ÕUES ja issiga samamoodi. Äkki tal on siis kergem leppida ja ootab huviga, et mis silt täna on.
Samas mind väga huvitab, et miks see jonn tal nii kaua kestab? 15 minutit ma saan aru, aga tund aega lihtsalt täiel rinnal vindumine tekitab minus suuri küsimusi. Kui ma aeg-ajalt üritan temaga vestlust aretada, siis ta ei nõustu. Olen kuulnud, et skorpionid on kanged. Oeh. Ja kuna ta viimasel ajal tajub, et ma sellist käitumist üldse ei salli, siis ta teeb seda kangust erilise mõnuga. Issi ütleb selle kohta, et kui viriseb, siis teise tuppa mõtlema. Mina seda ei poolda. Teise tuppa mõtlema minemine on meil nö karm karistus, mida rakendan mina siis, kui laps tahtlikult peale mitmekordset hoiatamist erilist lollust teeb, nt kisub issi elektroonikajuppe või minu tööasju või joonistab põrandale.
Kuidas oleks võimalik sellisest ärkamise jonnist vabandeda nii, et ei peaks last ega iseennast alandama?
Olete huvitunud ja kursis paljude lastekasvatusteemaliste meetodite ja soovitusega. Seega ei vaja te enam ei ülevaadet lapse arengu iseärasustest ega üldjoontest ka peamistest suhtlemisoskustest, nagu aktiivne kuulamine, kui lapsel näib olevat probleem,kui ta on millestki häiritud ja väljendab emotsioone. Või siis mina-keel, aga ka kehtestav mina-keel juhuks, kui teie ise olete rahulolematu, pahane, kui laps käitub teie jaoks vastuvõetamatult. Saan aru ka nii, et olete tütrega palju koos ja ta on üldjoontes aktiivne, kergesti kohanev ja rõõmus.
Ometi räägib unejärgne pikalt virilolek sellest, et miski nagu vaevaks tüdrukut. Olukord on kahtlemata ka kurnav teile ja pole imestada, et saate mõnikord ka pahaseks. Kui lapse vanust arvestada, siis see on iga, kus lapsed üritavad tõesti omal moel vanemaid nö kontrollida. See pole üldse mitte pahatahtlik, ega ka kiusu teema, vaid nad tõepoolest tegelevad seeläbi iseendale kindlustunde otsimisega. Kes teab, miks ta seda sedavõrd vajab. On see olnud ohus, on ta pidanud kartama üksijäämist või kogenud muul viisil midagi hirmutavat? Kuid igal juhul on nii hea ja rahulik olla, kui nad saavad ka midagi omalt poolt teha, et emme-isssi oleks käepärast, kui nad neid vajavad, teevad vahel seda, mis neile meeldib ja ka neist endist oleneb midagi. Sellest räägib ka ülestõusmise rituaal, mil laps tahab, et mängiksite kaasa tema reeglite järgi - silmad olgu kinni ja tema peab saama teid äratada. See pakub talle heaolutunnet. Iseeneset pole sellest ju miski halba, kuid probleem tekib sellest, et kuidas aidata tal toimet tulla olukorraga, kui asjad ei kulge vaid nii nagu tema tahab. On aeg, et ta tuleks toime ka sellega, kui emme ei allu korrale ja ei ole kogu aeg kõrval. Esmalt proovige sellest olukorras rakendada aktiivset kuulamist. Ta peaks saama väljendada, kui tähtis see talle on, kuidas ta end tunneb, kui ärkab üksi. Ka seda, kui ta on pettunud, et te ärkasite varem või kardab, et olete kadunud, kui ta teid enda kõrvalt ei leia. Ta peab saama seda väljendada ja olla teie poolt mõistetud. Sel juhul ei pea ta oma pettumust või kurbust tunda aega virisema ja teie tähelepanu taotlema. Edasi võite koos mõelda, mida võiksite teha, kui ta tunneb teist puudust või et oleks rõõmsam ärgata. Mõnele lapsele sobib näiteks rituaalid nuku või kaisukaruga, antud juhul siis rohkem ärkamiserituaal. Kas võiks olla tema kõrval näiteks ema asenduseks mõni tema lemmiknukk, keda äratada? Või siis teie enda poolt mõeldud märguanded, kus te olete, et ta teid kohe üles leiaks. Kõik, mis aitab lapsel end üles tõustes hästi tunda, on hea.
Kui teile senine olukord ei sobi, on liialt aeganõudev tund aega last lohutada, siis jälgige, et ta saaks muul viisil kätte talle vajaliku tähelepanu ja kindlustunde. Vahel lapsed on justkui meelega virisevad ja teevad pahandusi, et seeläbi saada koosolla. Niisiis, püüdke asendada nt sülesistumine ja temaga kahekesi lihtsalt olemine muu ajaga. Ehk ei oska ta lihtsalt teisiti väljendada oma vajadust ja tema jaoks kujunenud seos ärkamise ja seejärel tund aega teiega olemise vahel.
Mis puutub otsestesse pahategudesse ja nende eest teise tuppa mõtlema saatmisse, siis see on tõesti karm karistus. See ju on paljudele lapstele hirmutav, nii üksi olemine kui kartus mahajäetuse ees. See on ju signaal – ma ei taha sind, ma ei armasta sind. Sellega on lapsel raske toime tulla, et tema kõige kallimad inimesed teevad talle meelega haiget, panevad kannatama. Mida lapsed siis sageli teevad? Nad õpivad samuti karistama, ka oma vanemaid. Siit siis meelega pahanduse tegemine, meelega nende ärritamine. Seega, kui soovite seda ahelat peatada, siis loobuga lapse karistamisest, vaid selle asemel rakendage mina- keelt, probleemi lahendusvõtteid, kindlasti aktiivset kuulamist. Siis õpib ka laps end väljendama, taluma lähisuhetes vastuolulisi tundeid (ka emad-isad võivad saada pahaseks ja see on loomulik) ja tunda end siiski armastatuna.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
