Mu poeg läks eelmisel aastal sõime, kui oli 2a 1k. Potil käia veel ei osanud, rääkida ka põhimõtteliselt mitte - mõned sõnad küll tulid. Alguses läks kõik väga hästi, paari nädalaga õppis potil käima, lõunaund jäi magama nututa, üldiselt läks hea meelega lasteaeda. Umbes paari kuu pärast hakkasid kasvatajad rääkima, et laps lööb ja lükkab teisi ja mida aeg edasi, seda rohkem probleem süvenes. Kodus ei olnud esialgu seda probleemi märgata, kuid hiljem hakkas ka siin pidev löömine ja jonn pihta. Kõne arengus erilisi edusamme märgata polnud. Lisaks oli laps tihti nohune, mistõttu pidime sageli lasteaiast puuduma. Kevadel avastati adenoidid, mis said suhteliselt varsti ära opereeritud. Kõrva pandi šunt, kuna pidevate nohude tagajärjel oli kuulmekile taha mingi vedelik tekkinud. Ühesõnaga lapse kuulmine oli häiritud ja sellepärast ei tahtnud ka kõne väga hästi areneda.
Olin lapsega terve suve kodus, juttu hakkas palju tulema, isegi pikemad laused. Suve lõpuks olime ka löömise probleemist põhimõtteliselt lahti saanud. Laps oli üldse kuidagi tubli ja rahulik.
Nüüd siis uus lasteaia aasta käes ja vana probleem tagasi - poiss lööb, lükkab, karjub, häälitseb ebamääraselt, jonnib, isegi lihtsamad loomade nimetused ajab sassi ja kõne areng on samuti pidurdunud. Üldse on kuidagi rahutu ja sõjakas. Kevadel oskas veel 24 tükilisi puslesid kokku panna, aga praegu ei saa ka 7 tükilist kokku. Tähti tundis ta ka kõiki, ka võõrtähti - need samuti sassis ja osaliselt unustatud. Iseenesest lasteaeda läheb endiselt rõõmsalt, kuigi rühmas on uued kasvatajad ja uued lapsed - jäi veel aastaks sõime. Nii palju ta veel ikkagi rääkida ei oska, et selgitaks mulle mis päeva jooksul lasteaias toimus või miks ta üldse nii käitub. Olen mõelnud ka lastepsühholoogi juurde minna, aga kas sellest ka abi oleks?
Tahaks olla väike kärbes lasteaia seinal ja näha kõrvalt, mis seal tegelikult toimub, kuna õpetajatelt erilist infot ei ole saanud - nii palju ainult, et õpetajad temaga hädas ja poiss istub suurema osa päevast nö "paha lapse" tooli peal. Seletan ise kodus samuti lapsele, et nii teha ei tohi, teine laps saab haiget. Kohati tundub, et isegi saab aru. Aga lasteaeda minnes paraku unustab minu sõnad ära. Lisan veel igaks juhuks, et meie kodus vägivalda ei kasutata.
Mis te arvate, et kas siis hoolimata sellest, et laps rõõmsalt lasteaeda läheb ja seal käia tahab, on tal siiski nö lasteaiastress ja üritab nii seda väljendada. Või oleks tõesti psühholoogist abi.
Kuigi teie laps kohanes kevadel lasteaiaga esialgu kenasti ja läks sinna meelsasti, ilmnesid peaaegi ka probleemid. Löömised ja teised agressiivsed ilmingud räägivad kindlasti tema halvast enesetundest, ohu tunnetamisest iseendale. Väga kõnekas on muidugi see, et peale suvel kodus olemist, mil probleemsed käitumised taandusid, kordus kõik uuesti sügisel lasteaeda minnes. Kasvõi ainult seda arvesse võttes, võib oletada, et poisil on väga keeruline lasteaias toime tulla, ta peab enda eest võitlema, kuid vahendid on kahjuks need, mis teda aga „pahaks lapseks“ teevad. Usun, et ta on suures segaduses. Ta ju püüab kaitsta end ja tema käitumine räägib vaid tema pingetest, keerulistesst tunnetest. Vaevalt, et ta on ainuke, kes lükkab, lööb ja häälitseb, küllap ka teised saavad selle eest karistada, kuid lapsed ei tea, mida nad tohivad teha, kui kogevad ebaõiglust, viha või kurbust ja igatsust, mis samuti nii väikeseid lapsi sageli vaevab, kui nad peavad ilma emmete terve päev hakkama saama. Sellises keerulises olukorras on palju tahta, et laps suudaks keskenduda õppimisele, tähtede tundimisele ja tema sõnavara areneks. Kui nüüd veidi liialdada, siis võiks öelda, et kogu energia läheb nö ellujäämisele.
Ainult selle põhjal, mida kirjutate, julgen väita, et üks kurja juur on ka „paha lapse tool“. Raske on mõista, kuidas pidevalt häbipostis istumine saab last nii keerulises olukorras aidata ja „paremaks lapseks“ muuta. Ta ju vajaks pigem kedagi, kes teda mõistaks, oleks olemas, kui ta ei tule mõne keerulise olukorraga toime, lohutaks, kui tal on raske, aitaks lahendada probleeme, kui kogeb ebaõiglust jne. Vanuses, mil laste sõnavara ja väljendusoskus veel kesine, võetakse eriti kiiresti kasutusele muud vahendid. Kuigi löömine on lubamatu ja sellesse tuleb sekkuda, ei ole ometi „pahaks lapseks“ tembeldamine lahendus. Agressiivsus, mis tuleneb halvast enesetundest, pigem süveneb. Laps jääb oma murega üksi, lisaks sellele sisandaakse talle veel, et ta ei väärgi paremat, ta on halb, ta ei tohi tunda oma tundeid. Veelgi enam – tema halb enesetunne, tema emotisoonid, ebaõiglus, soov enda eest seista, pettumus, ebaõnnestumised, kaitsetus, viha – on karistatavad, häbistatavad.
Väidan, et „paha lapse tool“ ei aita lapsel õppida iseendaga toime tulema, aktsepteerida oma tundeid, õppida lahendama probleeme. Veelgi enam, häbist tulenev viha, seega agressiivsus vaid süveneb.
Teie kogemus on näidanud, kui kodus pakkuda lapsele rahulikku keskkonda, kui lapsega tegeleda, olla tema jaoks olemas, mitte kasutada agressivseid võtteid, siis lapse enesetunne paraneb ja käitumine muutub. Karistamine (sh ka„paha lapse toolil“ istumine) on aga alati agressiivne võte, isegi kui see pole füüsiline ja igal juhul alandav.
Eelkõige vajab laps hoolivust, mõistmist ja kohalolu, kui ta kogeb keerulisi tundeid, satub keerulisse olukorda (ikka ja jälle on selleks hädavajalik tema aktiivne kuulamine ja tunnete peegeldamine), lihtsalt inimlikku lähedust, võimalust kogeda turvalisust - see on tema baasiline vajadus, et laps tunneks end hästi, areneks igakülgselt, oleks psüühhiliselt tasakaalus.
Lõpuks lisan arvamuse, et psühholoogi juurde minek ei pruugi lahendada teie muret. Esmalt tuleb välistada, et teie poeg saaks turvaliselt koheldud, et ta ei kogeks ise alandust ja agressiivsust.
