Tervist! Mul on selline mure, et meie poja kes on kohe saamas 3 aastaseks, nutab,karjub,röögib hüsteeriliselt. Eriti koos olles emmega. Isaga nii ei tee.
Ta läheb endast nii välja,et lõõksub päris pikalt pärast edasi. Kui ma tahan temaga , kuhugi minna, ( nt poodi,mänguväljakule, jalutama või ükskõik kuhu või isegi kodus olles, on meil selline" sõda,"et õhtuks olen mina küpse). siis ma pean ennast ettevalmistama valjuhäälse röökimise, pikaliviskamise ja varuajaga. Kui ta midagi ei saa siis viskab pikali ja röögib hüsteeriliselt. Jalutame tänaval, hoian tal kõvasti käest kinni. Ja äkitsel viskab pikali. Tõstan siis uuesti püsti,et kõnnime edasi...ei .. tõsatan uuesti püsti ja nii ikka päris mitu korda. Ei õnnestu meelitamisega, kiitmisega ei millekagi teda jälle kõndima saada. Siis hakkan kurjemat häält tegema,ei midagi. Ütlen kurjal toonil et tõuse püsti ja lähme edasi. Võtan tal kõvasti käest kinni ja hakkame kõndima, jalgu ei võta alla jalad pehmed,ripub käeküljes ja siis hakkab nutmine, jonn pihta või ma ei teagi kuidas seda nimetada. Siis lõpuks võtan sülle, pulk sirge ja teeb ennast nii raskeks et ei jakasa teda ju süles ka kanda. Ise olen muidugi juba surm väsinud. (Oleme õues olnud pool tundi ja selline tsirkus käib et jube. ) Panen ta uuesti maha,et kõnni nüüd ise, ei pikali. Ma ei saa aru miks ta sedasi röögib? Tänavapeal muidugi kõik inimesed vahivad. Ja olen ka sõimata saanud inimeste käest,et miks sa lased enda lapsel röökida. Mida ma tegema? Mis on see põhjus miks, ta nii teeb.? Ükskõik kus ma ka ei oleks, kas lähme suure kisaga või tuleme suure hüsteerilise kisa ja nutmisega?? Ma olen talle seletanud et selle röökimise ja pahameelega ta ei saavuta midagi,aga ikka peab hüsteeriliselt karjuma. Ma olen juba ise nii sassis et ma ei saa aru mis ma tegema pean?
Teie kirja lugedes tekkis tõesti kujutlus, kui närvesööv võib olla iga ettevõtmine, lapsega väljaminek. Aga ka kodus võivad poja hüsteeriahood vallanduda. Praegu ilmselt pole teil mingit aimdust, mis poisiga õigupoolest toimub ja see teeb teid kindlasti eriti nõutuks ja murelikuks.
Väga keeruline on oletada ka kirja teel. Ehk on abi sellest, kui mõelda, millal need seletamatud nutuhood ja trotslik käitumine algas? Mis selle ajaperioodiga veel seostub, kas on toimunud muutusi peres, pereliikmetega, elukorraldusega? Millal ja millega seoses on olnud teisiti, st poeg on käitunud rahulikumalt ja pole nii ägedalt reageerinud? Milline teie enda reageering poja pikale viskamisele, röökimisele jms on aidanud tal endaga paremini toime tulla, peatanud teda või mingli moel rahustanud?
Mainite, et kõik see toimub peamiselt teiega, isaga mitte. See on kahtlamata oluline tähelepanek. Niisiis, mida isa teeb teisiti kui teie? Kas võib olla pojal mõni varasem kogemus teiega, mõni intsident või teile omane käitumisviis, mis temas on tekitanud ebakindlust, ärritust, pahameelt, hirmu? Enamasti lapsed ise ei oska seletada, miks nad ennast pikali maha viskavad või lõtvunult raskeks teevad. Samuti ei saaks te temalt küsides vastuseid, eriti siis, kui ta parasjagu röögib või nutab. Küll aga võiks proovida temaga veidi hiljem rääkida, kui tema ja teie ise olete rahunenud ja olete vähemalt neutraalses meeleolus. Rääkimise all ei mõtle ma kindlasti moraalilugemist, vaid ikka seda, et arutlete selle üle, mis enne juhtus ja eelkõige teda ära kuulates. Eelkõige on tähtis, et aitaksite tal endal sõnastada, mis temaga toimus. Näitkes nii: kui me sinuga täna jalutamas käisime, siis sa äkki viskasid pikali ja ma ei saanud aru, mis sinuga juhtus? Ma arvan, et sa said minu peale pahaseks.... Sulle ei meeldinud, et ma sind keelasin..... . Sa oleksid tahtnud .... Sa olid pettunud, vihane.... jne. jne. See võiks anda võimaluse, et tema jätkab ja annab kasvõi vihjeid. Loodetavasti annab aktiivne kuulamine talle võimaluse veidikenegi avada seda, mida ta tunneb neil hetkil. See ei pruugi kohe õnnestunuda ja ta ei anna kindlasti selgeid vastuseid, kuid väga tähtis on see, et ta kogeks seda, et püüate temast aru saada. Isegi kui te olete väga-väga pahane tema peale, et ta tänaval pikali viskab ja röögib, siis tema ärakuulamine ei tähenda sugugi seda, et te peaksite sellise käitumisega nõustuma. Võtke neid eraldi – tema käitumine ei ole teile vasatuvõetav, kuid ma aktsepteerin tema emotsioone. Need on kahtlemata seotud, ta ei oska lihtsalt enda sees toimuvat kuidagi teisiti väljendada ja ta vajab selleks abi ja teie poolt pakutavat turvatunnet, et mõista, mida ta vajan ja mis temaga toimub.
Veel võib olla, et ta ongi ülitundlik ja ärev. Igal juhul oleks väga oluline, et te suudaksite vältida temaga kurjustamist ja karistamist või ähvardusi. See vaid suurendab tema ärevust ja raskusi endas toimuvaga toime tulla. On väga oluline, et ta tunnetab, et ta saab teid usaldada, kartamata teie reaktsioone. Lisaks jälgige, et tal oleks päeva jooksul piisavalt võimalusi olla teiega koos, tunda nii füüsilist lähedust, helliust, kui kogeda midagi toredat, saada tunnustust.
Kui teile tundub, et miski ei aita ja poja hüsteeriahood jätkuvad, siis võib abi olla ka mõne spetsialisti poole pöörduda, nt lasteneoroogi või psühholoogi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
