Tere,
Mure siis selline, et Meie 5 aastane tütar kakab ja pissib ikka veel püksi. Igasugused sooleuuringud on ka hiljuti läbitud ja füüsiliselt on lapsega kõik korras. Laps on ise väga aktiivne ja seltsiv laps. Kogu kaka püksi ei tule, rohkem nagu määrib (arstid ütlevad et ta on koguja-kogub soole täis ja siis hakkab üle ajama ehk siis määrib pükse ja nii oma 3-10 korda päevas ja kuna sool on täis siis see pidi suruma põiele ja pissitilgad on ka koguaeg püksis). Sellist päeva kus miskit pole püksi tulnud on esinenud väga harva, vb 1 kord 2 kuu jooksul. Ühest lasteaiast sai ära võetud sest lapsed norisid ja sattusin korra ka kasvatajale peale kui too tol ajal siis 3 aastast last sõimas. Nüüd elame väiksemas kohas ja käib jälle lasteaias, varsti aga tuleb kool ja enam ei oska küll midagi ette võtta. Peres on 1 1-e aastane laps veel aga see ei ole miskit mõjutand-see probleem on läbi aastate püsinud suht sarnaselt. Oleme proovinud igasuguste nippide ja preemiasüsteemidega. Oleme korduvalt üritanud rääkida sel teemal, et miks püksi tuleb aga ega sealt ühtki selgitavat vastust ei ole tulnud, laps ütleb, et lihtsalt tuleb. Oleme taimeriga potile pannud ja leebema kõhulahtisti kuure (arsti soovitusel) teinud aga ükskõik kui kaua ta potil istub midagi sealt ei tule. Kui aga on potilt ära on 5-e minuti pärast jälle püksis. Viimasel ajal aga issi närv enam vastu ei pea ja on last nurka pannud. See aga tekitab minu ja mehe vahel jälle pingeid, kuna minu arust nii sellele küll lahendust ei saa. Öösel aga on kõik korras ja püksi ei tule. Kas on veel mingeid nippe mille peale ise ei ole tulnud või mis põhjusel see probleem küll jätkub? Tähelepanupuuduses ta vast ei kannata-saab siin temaga küpsetatud ja meisterdatud ja ujumas käidud ja igalpool üritustest osa võetud. Minu mõistus hakkab juba otsa saama!
Uuringute ja arsti arvamuse järgi pole tüdruk füüsilisel tervisel miskit viga, kuid ometi on tal raskusi hoiduda püksi pissimisest ja kakamisest. Ilmselt polnud teil suurt kasu ka sellest, kui selgus, et ta on nn koguja. Kas see tähendab, et ta peaks sagedamini soolt tühjendama, ka siis, kui otseselt veel survet pole või üldse, kas on mõni hea nõuanne arstidel selle kohta, kuidas last sel juhul aidata – seda oskab ilmselt ikka vaid arst öelda. Kirjast oletan, et lapse aeg-ajalt potile panna, ei ole ka andnud tulemust. Ilmselt pole see ajastus ka teda aidanud.
Ilmselt otsite praegu teisi põhjuseid ja seoseid, mis võib tüdrukut mõjutada, midagi, mis oleks seotud tema psüühilise enesetundega ja püüangi nüüd vaid neil teemadel mõtteid vahetada.
Saan aru nii, et probleem on olnud juba algusest peale ja püsinud muutusteta. Või ehk siiski? Kas on olnud perioode, kasvõi lühiajalisi, kus on potti tegemised paremini õnnestunud? Mis sellega veel seostub, mis oli igapäevases elukorralduses teisiti, samuti erinevate pereliikmetega seonduv? Kas nurka panekud, rääkimised, premeerimised ja teised mõjutusvahendid on muutnud midagi? Kas ja millal tüdruk ise soovib tualetti?
Teadmata, mida olete veel proovinud ja kogenud, pakun mõned arvamused pigem üldiselt, st mitte väites, et see käib just teie pere kohta.
Kui laps hoiab kakamist tagasi, siis see võib olla seotud tema enesetundega, pingetega, hirmuga. Näiteks on täheldatud, et sarnansed probleemid on seotud allasurutud vihaga, hirmuga konfliktide ees, protest kellegi vastu (enamasti teadvustamata). Isegi kui laps püüab väga olla vanemate meele järgi ja on seejuures allaheitlik, siis ei pruugi ta tulla toime oma kehafunktisioonide kontrollimisega. Pigem vastupidi, pinge temas on seda suurem. Mida rohkem tegeleda, survestada, distsiplineerida last pidama puhtust, on see tema jaoks kellegi teise poolt kontrolli võtmine tema keha üle ning see tekitab temas endas kas allahetilikust ja hirmu või protesti, kuid kindlasti ei aita kaasa tema enda võimele oma kehaga toimuvat valitseda.
Sellest teoreetilisest lähtepunktist tulenevalt on tähtis vältida igasugust survet, sundi ja kontrolli , sh ka premeerimissüsteemi, aga kindlasti karistmisi kõige suhtes, mis puudutab lapse kehafuntksioone. Lisan veel, et üldiselt (st mitte ainult tualetiharjumustega seotult) on karistamised, liigne nõudlikkus ja rangus, pinged peresuhetes on riskitegurid üldiselt lapse psüühilisele (sellest tulenevalt ka psühhosomaatilisele) tervisele.
Teadmata, mis on just teie tütart mõjutanud, on tähtis, et püüaksite säilitada ise rahulikku suhtumist, lapsesse olla toetavat ja hoolivat. Kui probleem on nii või teisiti kaua olnud ja olete sellest rääkinud ja ta niikuinii teab, et kaka ja pissi peaks tulema potti, siis võiks proovida mõnda aega selle teemaga üldse mitte tegeleda. Lihtsalt suunake tütar neutraalselt ja rahulikult tualetti peale ärkamist, õuest tuppa tulles, mõnda aega peale sööki, enne magama minekut – st siis kui on tõenäolisem, et tal on sinna asja. Ärge väljendage pettumust kui asi ei õnnestu. Kindlasti vältige karistamisi ja lapse halvustamist, kui tal siiski püksi tuleb. Lihtsalt öelge, et teil on kahju, et püksid jälle mustad on ja tema enda kohta ärge väitke mitte midagi. On väga tähtis, et püksi kakamine ja pissimine ei ole midagi, mis oleks tema isiksuse osa, tema isikuse omadustega seotud. Ta ei peaks tundma, et ta ei ole sellepärast halvem ega parem. Ja veel, et teie vanematena armastate teda ikka ja soovite vaid teda toetada õnnestumisel. Tulatis käimine peaks olema tema enda huvi. See peaks olema tüdrukule tajutav, et ta käib tualetis seepärast, et nii on tavapärane ja loomulik, mitte et ta teeks seda seetõttu, et teie tahate või et vältida karistust, hukkamõistu.
Veel on tähtis, et peres oleks rahulik ja sõbralik õhkkond üldiselt, kõikide pereliikmete vahel. Jätkake seda head tava,et pöörate talle piisavalt tähelepanu, teete koos toredaid asju. On väga-väga tähtis, et ta kogeks füüsilist hellust, heaksiitu, tunnustust, et teil oleks koos emotsionaalselt tore, piisvalt rõõmus, et oleks pingevaba ja usalduslik suhe. Veel peab tüdrkul olema piisavalt võimalusi väljendada oma tahet, vajadusi, tunda, et ta on tähtis ja ta võib vahel ka protestida, mittenõustuda, omada teisi eelsitusi jne. see kõik on tähtis mina-tunde osa. Seda kogemust vajab ta väga, et temas endas miskit hakkaks muutuma. Sama ka isaga. Ka isaga on tütrele tähtis olla vahel päris kahekesi ja kogeda midagi toredat ja tunda end omaksvõetuna, tunnustatuna. Seda enam, kui on olnud enne põhjust isa poolt karta karistamist ja kurjustamist. Lähtuge sellest, et tütar ei tee püksi seda meelega, ta lihtsalt vajab toetust ja abi, mille juurde käib muutus senistes reageerinugtes ja seeläbi tema enesetundes.
See on tõepoolest praegu esmatähtis, et tüdruk tunneks end emotsionaalselt turvaliselt, hoituna ja armastatuna, see tugevdab tema isetunnet ja annab talle jõudu saada kontrolli oma keha üle.
