Lugesin läbi eelmise postituse (mis ei olnud küll minu poolt tehtud, ent sarnane - "Laps teeb teistele haiget", naine24) ja selle vastuse. Ent ma tahaks natuke täpsustada enda olukorda. Nimelt on meie 1a 9k pojal tekkinud arusaam, et kõikidele endast väiksematele lastele (isegi päris beebidele) tahab ta teha haiget, näpistades neid meelega (küüntega) näost. Temast suurematega seda ei ole.
Algul mõtlesin, et see on sellest, et me oleme rääkinud liiga palju "oi, kui armas tita, vaata, nii väike tita" jmt, nagu ikka reageeritakse beebidega kokku puutudes. Et äkki ta tunneb, et tema peaks olema see armas vanemate tähelepanu keskpunkt.. või et tema ei tunne, et titad on armsad ja üritab seda meile välja näidata. Jätsime selle ära. Aga käitumine jäi. Iga kord, kui kuskil tänaval kasvõi eemal märkab mõnd väiksemat last, tõuseb ta käsi vehkima ja vaatab mulle otsa, öeldes: näpistada! Küsin, kas sa tahad titale haiget teha, teda näpistada? Tema noogutab (saab hästi aru, et see on valus ja keelatud). "Kas sa tahad näha, kuidas ta nutma hakkab?" -"Jah, nutab". Seletan siis, et ei tohi näpistada, haiget teha. Kui ka näpistab ja on saanud aru, et nii ei tohi ja ma küsin, et "ära niimoodi enam tee, eks", siis vastab, et teeb ikka. Ja teeb ka. Tal on ka üks beebinukk - iga kord, kui selle kätte võtab, siis küünistab teda demonstratiivselt ja vaatab minu reaktsiooni. Tahab, et ma lohutaksin seda nukku seejärel. Tundub, et talle meeldib näha, kuidas teine reageerib ja kas hakkab nutma. Tunneb sedasi oma üleolekut, et tema on juba suurem laps kui need titad. Ma ei tea, kuidas ise reageerida. Tal ei saa küll olla hõredat kontakti minu ja oma isaga. Ma tõesti ei julge temaga kuhugi laste seltskonda enam minna, sest 100% iga kord viimased ca kuu aega teeb ta seal kellelegi haiget.
Küllap saite mõtteid ka eelmise postituse vastusest, samuti seda, kuidas reageerida. Näib, et teie poja jaoks on see nagu katsetamine, mis juhtub, kui ta nii teeb. Teie poja vanust arvestades, ta ei pruugi üldse taotleda teisele otseselt valu tekitamist, küll aga näib teda huvitavat beebide reageering, nende nutt ja võimalik ka, et teie või üldselt täiskasvanute reageering. Veider küll, aga vahva vaadata, et tema teeb midagi ja selle tulemusel toimub midagi. Kas just üleolekut tunnetab (nagu te kirjas oletetate), see võib olla pigem soov omada mõju, tunnetada, et temast oleneb midagi olulist. Ja veelkord rõhutan, tema vanuses ei pruugi see olla üldse pahatahtlik, st see ei ole sadistlik teisele valu tekitamise nautmine. Selles vanuses ei ole veel ka tavamõsites empaatiat. Kõik see aga ei tähenda, et ei peaks reageerima. Andke teada, et see tegu teile ei meeldi ja püüdke seda teguviisi takistada, aga vältige liigset tähelepanu sellele teemale. Seda selleks, et ei oleks enam nö põnev. Võib tunduda vasatuoluline, sest reageerima ja piirama peab, kuid liiga palju teemat keskpunktis hoida ei tohiks. Seega pigem püüda leida talle teisi võimalusi beebide või teiste lastega olemiseks. Samuti jälgige, et ta ise ei saaks kogeda karistamisi, füüsilist valu, nt näpistamisi jms. Praegu ta võib lihtsalt ka matkida kedagi teist või enda kogetut. Kui tema saab haiget ja nutab, siis rahustage või lohutage teda, võtke seda kui loomulikku reaktsiooni, st nutmine valu korral ongi loomulik, lohutamine samuti. Kindlasti ei maksa parastada ega muul moel meenutada (moraali lugeda), et ta ju ise on teistele haiget teinud.
On hea, et teil pole põhjust arvata, et pojal oleks liialt vähe võimalusi teiega ja isaga kooslemisteks. Jätkake kõike seda, mis mõjub pojale hästi ja teeb rõõmu, tunnustage teda nendes asjades, mis on hästi, sel juhul on tõenäoline, et taanduvad ka soovimatud käitumised.
Aitäh süvenemast ja nõu andmast! Vajasin just sellist konkreetset tegevusjuhist ja tunnen, et seda ka sain. Proovime edaspidi sedasi. Lisan veel selguse huvides, et teda me pole kunagi fyysiliselt karistanud, oleme sellele juba põhimõtteliselt väga vastu.
