Mul on kaks last, 2-aastane ja 2-kuune. Alates teise lapse sünnist on vanem laps lausa stressis. Tahab kogu aeg sülle, võimalikes ja võimatutes olukordades, ise teatab, et "tita ei saa sülle" (ei mahu). Vahel ta lausa lööb titat, tõmbab mind juustest või isegi hammustab. Olen küll teatanud talle kohe, et mul on valus kui ta nii teeb, aga see ei mõju. Saan vihaseks, sest see on tõesti valus. Ei aita ka see, kui räägin talle oma hirmust, et tita saab haiget - ja nii me ikka tülitseme ja "peame võitlust". Endal on mul pärast kohutavad süümepiinad, et karjun ja õiendan, vahel isegi tutistan vastu. Tunnen ennast läbikukkunud ja halva emana. Püüan küll vanemale lapsele pöörata võimalikult palju tähelepanu, aga see on raske, sest beebi nutab kogu aeg ja nii on tema see, kes on süles. Vanem laps tahab, et tema juures oleksin, kui ta potil käib, enne sai ta ise hakkama. Nüüd teatab ta, et "pane tita korraks ära" ja nii pean igal hetkel tema juurde tormama... Samas ta ka nagu hoiab titat, kallistab teda, musitab ja aitab mähet tuua. Siis aga muutub ise titeks, topib sipukaid jalga ja kreemitab ennast... Kardan ka, et ta võib titale kuidagi hüpates või muul viisid haiget teha, seetõttu keelan teda kogu aeg. Ma ei tea, millal suudan sellele probleemile lahenduse leida.
Vanem laps on armukade, uus laps saab ju enamuse tähelepanust endale. Ta võib-olla kardab, et teda ei armastata enam või midagi taolist. Loomulikult vajab beebi enam tähelepanu. Proovi suuremale sellest rääkida, 2-aastane saab juba aru küll.
Oh vaene Sina! Oled vist jube hädas. Ja tegelt on nii loomulik see, et endast välja lähed. Kindlasti pole Sa läbikukkunud ema! Lihtsalt lõputult ei jaksa.
Räägi vanemale lapsele hästi selgelt ja otse, et tema on Sinu kõige kallim ja tita on ka Sinu kõige kallim, et mõlemad on kõige kallimad, äkki aitab.
Minu oma 3 aastane ripub kogu aeg seeliku servas, kui väiksega tegelen. Nii raske on. Alati siis kui väiksekesele vaja tähelepanu pöörata (mähkmeid vahetada, magama kussutada, nuttu vaigistada), siis suuremal ka kohe nutt varnast ja temal ka kõik hädad. Nii ma siis seisan keset tuba ja püüan mõlemaid vaigistada. See on nii kurnav. Proovin küll öelda, et emme tegeleb vennaga ära ja siis kohe sinuga! Aga see ei mõju absoluutselt!!!
Uue lapse sünd perre toob paratamatult kaasa palju muudatusi. Vanem laps on harjunud saama kogu vanema tähelepanu endale. Nüüd tunneb, et tal on konkurent. See on ju loomulik, et beebi nõuab vanemalt rohkem tähelepanu. Lapsel on aga hirm, „emme ei tegelegi enam minuga, järsku ta ei armastagi mind, mina ei ole tähtis”. Ta näeb, et kohe kui tita nutab tõttab ema kohe kohale. Sageli hakkavad ka vanemad lapsed just selle pärast titalikult käituma, lootes, et ema näeb, et „mina ju olen ka väike!!!” Ka juustest sikutamine, hammustamine, seeliku sabas rippumine väljendavad tähelepanu soovi.
Kindlasti tasub ka juba kahe/kolmeaastasega olukorrast rääkida. See on hämmastav tegelikult KUI palju nad aru saavad. Selgitades lapsele: „ Kui sa pisipoja lööd, siis ma kardan, et tita saab tõsiselt haiget. Mul on väga kurb, kui sa mind juustest sikutad, sest siis on mul valus.”jne. Oluline on väljendada just neid tundeid lapsele, mis sinus endas parasjagu toimub ja ka seda mõju, mis lapse käitumine võib tuua. Kui lapse peale karjuda ja õiendada, siis suureneb tema veendumus, et ta ei ole enam tähtis ja teda enam justkui ei armastata ning ta võib veel meeleheitlikumalt proovida tähelepanu endale tõmmata. Ta ei ole meelega paha, ta tahab just emmele meeldida! Loomulikult on raske jääda rahulikuks sellises olukorras. Samas võiks lapsele ka pärast emotsioonaset hoogu selgitada rahulikumalt, mida tundsid ja mõtlesid. Siis lapsele ei jää süütunnet.
Suurema lapsega võiks rääkida ka sellest, mida tita peres üldse tähendab (tita on väga väike, ei saa ise kõndida, süüa, potil käia jne). Koos arutades ja sealjuures ka last kuulates (mis on tema mured, hirmud) saab nii mõnigi asi selgeks räägitud. Vanemat last võib näiteks ka ju kaasata tita eest hoolitsemisse, nt toob lutipudeli, mähkmeid jne (nii et ta tunneb ennast tähtsana). Oluline on ka rõhutada lapsele, et ta on nii sama oluline vanema jaoks kui väike tita. Võite koos planeerida mingi tegevuse või olemise, kus te olete ainult temaga kahekesi. See on ainult temale kuuluv aeg ja tema saab siis kogu tähelepanu endale. See valmistab talle kindlasti palju rõõmu ning siis suhtub ta võib-olla mõistvamalt ka sellesse, et titale kulub samuti ema aega.
Minu poeg oli ka 2 aastane kui sündis teine laps. Aga kahe aastane on just selline, kes arvab, et ema on ainult tema jaoks ja üldse on tema köige tähtsam. Raseduse ajal küll vanem poiss kallistas minu kõhtu ja ütles "beebi kalli,kalli", kui aga beebi sündis ja nägi kui palju emme hoolt beebi vajab, muutus ta ka aegajalt titalikuks ja kui beebi nuttis hakkas tema ka nutma ja kui suutsin vötsin mõlemad sülle. Taolisi koomilsi ja nutuseid olukord(ka minu poolt) tuli ette küll ja küll. Eriti hull oli alguses riidesse panekuga enne õue minekut. Beebi unine ja riietes juba palav , ning kisa taevani , vanem poeg aga jookseb eest ära , vigurdab ja riidesse ei lase panna. Tüüpiline kaheaastane ise veel ei oska aga emmel titamoodi kanseldada ka enam ei lase. Või kui ma panin beebit magama kukub tema kõigest kõrist kirema. Mõnikord kaoatasin enesevalitsemise ja käratasin või andsin laksu. Vastik oli endalgi, et kuidas mina täiskasvanu nagu targem, ei suuda mõistlikult käituda. Olen palunud vabandust ka ja üritanud talle selgitada mis mu hingel on. Ise palusin n.ö jumalat , et leiaksin lahenduse ja rõhutasin pea igal sammul endale "rahu ainult rahu" ja pikapeale muutusin immuunseks selliste stressi situatsioonide suhtes. Sain aru et üle oma varju ma ei hüppa ja teen nii kuidas oskan ja jõuan. Ajapikku leiutasin nipid ja trikid. Panin beebi lahtise akna juurde magama , siis sain teist riidesse panna. Vanemale pojale üritasin pühendada rohkem kvaliteetset aega. Ta tabas ära kui beebi magab on emmel aeg tema päralt. Tihti me ei läinud enam õue mänguväljakule, vaid panin beebi tuppa lahtise akna juurde magama ja samal ajal tegelesin vanema pojaga. õhtuti või nädalavahetustel jätsin beebi mehega ja läksin temaga kahekesi poodi, rattaga sõitma, basseini ujuma. Meie ainult kahekesi. Mõnikord sõitis mees nädalavahetuseks koos vanema pojaga maale ja mina jäin beebiga linna, nii sai ta olla tema ise ja beebi ei seganud temale pühendatud aega. Koju tagasi tulles räägiti tähtsalt mis maal tehti ja nähti. õhtuti ma panen beebi ennem magama ja siis olen vanema pojaga, jutustan unejuttu ja uinub minu kaisus, samuti igakord enne magamajäämist ütlen kui kallis ta on ja issi on kallis ja beebi on kallis ja siis ta lisab et emme on ka kallis. ûritan beebit mitte kõige tähtsamaks teha. Sellist beebi imetlemist nagu esimese lapsega ma tema ees ei tee, polegi selleks enam aega. Aga kui beebi nutab siis küsin ka temalt mis beebil viga vöiks olla , siis saan vastuseks "anna talle tissi"vms. Samuti ütlen talle , et ma panen beebi magama , siis mängime ja toimetame koos ning täidan oma lubadust. Kodused toimetused on jäänud neljandajärguliseks, las pesemata nõude hunnik kasvab ja riided vedelevad. Kutsun ema appi vöi rakendan rohkem meest. Suhted on tähtsamad kui asjad. Nüüdseks on beebi 8 kuune. Möistmist on nüüdseks juba kolmeseks saaval juba rohkem aga armukadedust tuleb ette ikka. Leidsin raamatu "Koos kasvamine"(vms.hästi mahukas), seal oli hästi seletatud lapse iga ea kohta: vajadused , lapse maailma nägemine ja palju muud. Sain teadmisi ja mõistan nüüd oma 2 pea kolmeseks saavat kraadet ja tema hinge paremini ning situatsioonilahendused tulevad kuidagi paremini -valutumalt nüüd välja.
