Tere,
Tean, et kirja teel nõu küsida pole päris see aga küsin ikka.
Nimelt on meie 5a. poeg olnud koguaeg üsna kartliku loomuga - kardab putukaid, üldse loomi, pimedat jne. Olen siiani olnud vaatleja rollis, püüdes teda julgustada ( mitte jõuga), toetada , selgitades nii palju kui oskan.
Viimasel ajal on uueks hirmuks saanud kartus pättide ees. Nimelt pidi eile tööreisile minema minu abikaasa ning poeg oli sellest väga häiritud, hakkas nutma ning palus et isa kodust ära ei läheks. Isa pidi aga siiski minema ning isa lahkudes uurisin pojalt, mis oli nutu ja sellise reaktsiooni põhjus. Selgus, et ta kardab kodus olla öösel minuga kahekesi, kuna pätid võivad tulla ja emme on küll tugev, kuid mitte siis nii tugev, et võimalikest pättidest jagu saada. Ta kontrolli mitu korda kas ikka uks on lukus ning aknad kinni. Ta ei tee seda hüsteerias vaid väga kaalutletult, öeldes ise et "Emme ma tean et sina ka kaitsed mind aga äkki ikka...." Olen enne ka täheldanud, et ta käib ust õhtuti kontrollimas, et kas see on ikka lukus ( ka päevasel ajal).
Mulle tundub, et hirm kui selline, on temas ajaga süvenenud ja kandus loomadelt-putukatelt üle juba ka muule. Ma ei taha et laps peaks kasvama koguaeg hirmus ja tundub et minu selgitustest nagu ei piisa.
Tahaks teda väga aidata ning küsingi kas peaksin temaga psühholoogi poole pöörduma või saan ma teda ise aidata või...?
Vabandust, et vastamine viibis. Tehnilistel põhjustel on jäänud osad kirjad märkamata.
Teie poolt kirjeldatud hirmud esinevad sageli sellises vanuses lastel. Pimedakartus on üks tavalisemaid hirme väikelastel, mis möödub enamasti 6-7 aastaselt. Tavaliselt osakavad lapsed ise pakkuda endale sobivaid lahendusi nt. soovivad uinuda kui lamp põleb või peab lastetoa uks jääma lahti. Putuka ja looma hirmud on osadele lastele omased, mis vajavad kindlasti ära kuulamist, selgitamist. Väga hea oleks, kui laps saaks ise kirjeldada, mida ta kõige enam kardab ja mis teda võiks aidata. Päti hirmud saavad sageli alguse, kas telesaadetest või juttudest, mida lapsed on kuulnud. Siin on samuti abi lapse ära kuulamisest, hea oleks seda teha aktiivse kuulamise abil. Näiteks võib lapsele öelda: "Ma näen, et sa kardad pätte. Palun räägi mulle lähemalt neist pättidest keda sa kardad" Selline vestluse algus annab lapsele võimaluse rääkida oma tunnetest ja hirmudest. Samuti võib lasta lapsel joonistada oma hirmu. Pärast paluge tal sellest rääkida ja lõpetuseks laske lapsel otsustada, mida ta selle pildiga teeb. Pilti on võimalik katki rebida, katki lõigata, ära kortsuda, põletada jne. Hiljem laske lapsel joonistada uus pilt, kus hirmu ei ole. Oluline on see, et laps saaks kõigist joonistustest rääkida ja hirmu endast välja.
Mida saaks siis veel teha? Vanemana on esmane ja kõige olulisem lapse ära kuulamine, mitte niivõrd lohutamine. Väga hea oleks koos lapsega arutada, mida saaks teha pättide vastu. Vahel on lastel abi kaisuloomadest, lemmikloomadest või mõnest muust tegelasest, kes neid võib valvata. Hirmudega võib alati pöörduda psühholoogi poole. Kindlasti tuleb pöörduda siis, kui hirmud hakkavad segama igapäevaelu.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
