Eelmisel aastal oli mu tütrel lasteaias probleeme - tal tekkisid kõhu - ja peavalud, ei tahtnud lasteaeda minna. Sattus seal paar korda hüsteeriasse. Ta on unistaja, jäi lasteaias tihti viimaseks, mille kohta talle ka märkusi tehti - siis ütles ta,et meeldibki viimane olla. Tal tekkis lasteaia kasvatajate vastu trots, iseenda vastu.
Tegemist on taibuka tüdrukuga, kes on ka hästi loov.
Otsustasin,et laps ei ole sel aastal tavalasteaias koolimineja, vaid läeb Waldorfkooli esimesse klassi.See otsus tuli kevadel.
Laps saab 7 novembris. Arvan,et sinna kooli on ta kooliküps.
Kuid seoses septembri lähenemisega on tal samad hirmud tagasi tulnud, trots enda vastu. Suvel oli tegu elurõõmsa, õnneliku lapsega.
Ma saan aru,et uus olukord tekitab pingeid - kuidas neid vähendada?
Sama seis oli ka eelmisel aastal,kui hakkas sügisest taas lasteaeda minema.
Oleme käinud mitu korda koolis, löönud kaasa koolis praegu toimuvates tegevustes, vestelnud õpetajaga, tüdruk on näinud oma uusi klaasikaaslasi.
Ma arvan,et talle meeldib seal, kuid alateadlikud hirmud on tal suuremad.
Ainuke viis tunnetega hakkama saada on öelda neile: tere tulemast. Esimene asi, mida saate teha oma lapse pingete vähendamiseks, on öelda talle, et kõik, mida ta tunneb, on normaalne, kuulub olukorra juurde. Kui näete lapses tundeid avaldumas, püüdke neile pihta saada ja neile ka nimi anda: sa pelgad, et ei saa hakkama... , sulle tundub, et äkki sa ei meeldi teistele..., sa ei ole endaga rahul, et käitusid sel viisil... jne.
Lapsed on erinevad, ja lapse eripäraga tuleb kindlasti arvestada. Kui laps on pelglik, ei ole kasu tema sundimisest olukorda, mida ta kardab, küll aga aitab last edasi see teadmine, et tema hirm on teistele mõistetav. Alles seejärel võib see saada ületatavaks. Kui laps tunneb mingit tunnet ja tajub või saab otsesõnalise teate, et tema tunne pole OK (nt: mis sa tühja kardad! nutsid juba, aitab küll!, ega see nüüd nii hirmus ka ole; ainult nannipunnid kardavad jmt), siis ta teeb sellest järelduse, et ka tema endaga on midagi valesti, et ta ka ise ei ole OK. Vanema peegeldused ja mõistmine annavad lapsele teada, et temaga on kõik korras, ja just see on alus hirmude ületamisele ja julgemale käitumisele edaspidi.
Samuti on lapsele väga oluline, mida tunnete teie. Teie kindlus ja usk, et laps saab kõigega toime, on äärmiselt tähtsad. Nii et osati peaksite teie töötama oma hoiakutega, et lapsel oleks talle raskes emotsionaalses olukorras võimalik toetuda teie rahulikkusele ja mõistmisele.
