mul väga suur mure. 1,6 aastane laps kardab inimesi voi asju mis teevad kovat häält. Näiteks sai ühe onuga väga hästi seni läbi, naerdi ja mängiti koos sünnist saati pohimotteliselt. Ühel päeval see onu naeris kovasti voi tegi kovemat häält natukene ja mu lapsuke puhkes nutma ning peale seda ei julge ligi minna. Ei julge isegi selles toas viibida kus see mees on. Jääb seisma ja kutsub emme-emme. Edasi ei julge minna,aga nutma pole hakkanud. Ja kui tema juurde lähen,tahab sülle ja peidab pea ära. Oleme proovinud koos mängida voi et laps annaks onule midag. Natukene nagu toimib. Aga kui astun natukene eemal, kükitab ja vaatab maha ning ei liigu enne kui tema juurde lähen.
Veel on meil juhtum olnud ühe eakaaslasega kes kriiskas väga kovasti ning peale seda halkas laps ka omaealisi kartma. Mänguväljakul käitub samamoodi nagu onuga. Aga vanemate lastega on kergem. On leidnud endale 9 aastase sobrannna kellega meeleldi mängib. Aga eakaaslasi voorastab voi ma ei tea mis see on. Kas hirm?
Praegu tuleb meelde ka see juhus, kui mina kova häälega naeran siis laps nö kivistub ja kutsub emme-emme, nagu paluks et ma lopetaks vms(
ei tea mida teha,kuidas edasi tuleks toimida? Kas see on normaalne? Kuhu peaksin pöörudma? Muidi laps aktiivne ja enne tunti teda kui väga sobralikku ja suhtlejast last.
See nn hirm on kestnud ca 2 kuud.
Olen väga meeleheitel...poes käia ei saa,sest alati keegi lastest kriiskab voi keegi kova häälega onu naerab. Ja laps kiilub minu külge kinni maha ei ole nous tulema. Peabki süles hoidma.
Lapse käitumine võib tõesti vahel olla meile, täiskasvanutele, arusaamatu, ent laps (ja üldse inimene) midagi ilmaasjata ei tee. Ikka on põhjus. Teie kirjeldate lapse hirmu valju hääle suhtes. Osati on hirm ootamatu ja valju heli vastu üks laste tavalisi n-ö ealisi hirme, mis ei pruugi aga kõigil lastel üldse avaldudagi. Samas võib mingi hirmutav kogemus selle hirmu käivitada, nagu ilmselt juhtus teie lapsega.
Laiemalt on nii, et ükskõik millise tunde avaldumisega on tegu - iga tunnet on vaja mõista ja aktsepteerida ehk see vastuvõetavaks tunnistada. Ei ole valesid ega õigeid tunded, lihtsalt on tunded. Kui näete lapse intensiivseid tundeid avaldumas, olge toetav ning püüdke lapse tunnetele nime anda ja neid mõista, nt: sulle üldse ei meeldinud see hääl; sa ehmatasid minu naeru peale; sa kardad seda tüdrukut ja ei taha temaga mängida; sa ei julge onuga enam mängida; sulle tundub, et minu selja taga varjus on kindlam olla... jne.
Kui laps saab hirmu tundes teilt sõnumi, et tema tunne on normaalne, et temaga ei ole mitte midagi valesti seetõttu, et ta tunneb just nii, siis see on esimene võimalus tal rahuneda. Kuna laps on väike, siis on vaja kõiki neid mõistvaid sõnu toetada ka kehaliselt ja miimikaga: teie sõnad, käed, hääletoon, miimika - kõik need kokku peaksid andma lapsele kooskõlalise sõnumi, et teda on mõistetud. Ka kui laps hoiab väga kõvasti end teie küljes ja ei ole nõus maha minema tehke kõike seda sama, öeldes: oi, sa nii kardad, sa ei taha üldse minust lahti lasta, sulle tundub nii kõige kindlam jne jne
Vastu lapse tahtmist ei tohiks teda sundida teistega mängima ega rääkima ega olema kellegagi, keda ta kardab. Samas saate pärast peegeldavaid ja mõistvaid sõnumeid, kui laps on pärast nuttu rahunenud, teda julgustada: vaata, see poiss tahab sinuga mängida; vaata kui tore raamat onul on sulle näidata... jms, vastavalt olukorrale. Ent kui laps ei soovi seda, siis respekteerige lapse soovi ja andke uus julgustus alles mõne aja pärast.
Teie rahu ja mõistvus on väga vajalikud. Ei maksa poes ega muudes kohtades käimisest loobuda, vaid alati, kui keegi (poes, mänguväljakul vm) kõvemat häält teeb ja laps nutma hakkab, peegeldada tundeid, normaliseerida neid, mõista neid, anda lapsele see selge ja rahulik sõnum: sa kardad, sulle ei meeldi jms, aga samas peaks laps teie olekust välja lugeda saama, et kõik on hästi ja lahti pole midagi hullu, kui keegi kõva häält teeb. Kui laps tajub teie rahu selles olukorras, siis rahuneb ta rutem. Samas - kui teie ise olete hirmul selle tõttu, et äkki keegi karjub, ja äkki laps hakkab nutma, ja äkki teie ei tule olukorraga toime, siis laps tajub seda. Kui teie võimaldate lapsel tajuda, et teie kontrollite seda olukorda, ja vastutus selle olukorra lahendamise eest lasub teil, on lapsel lihtsam rahuneda ja pikapeale probleem peaks taanduma. Vaja on aega, kannatlikkust, rahu.
(