Asi siis selles, et laps on viimasel ajal hakanud eriti palju jonnima. Leppimisime mehega kokku, et näiteks suurematesse poodidesse ja kaubanduskeskustesse ammugi mitte, temaga enam minna ei saa.
Viimasel elektroonikapoe ja toidupoe külastusel sai küll minu mõõt täis. Ta karjus ja nuttis täiesti hüsteeriliselt, jooksis eest minema kui tahtsin ta poest välja viia, hammustas mind, sikutas mind riietest ja viimane kord toidupoes lõi mind ka jalaga. Selliseid olukordi polegi varem nagu ette tulnud, oleme saanud alati rahumeelselt ära käidud. Nüüd poodi minnes hakkabki ainult üks asjade nuiamine. Vahet eriti nagu polegi mis see asi on mida ta tahab, kui see on värviline ja temale huvitav siis ta lihtsalt PEAB selle saama ja kõik. Muidugi ma ei osta talle mida tema tahab aga kogu see olukord, see meeletu röökimine ja minu löömine, see tekitab ahastust. Kuidagi ei oska käituda ja lisaks veel ümbritsevate inimeste pilgud, nagu piinaksin last ja teeksin talle halba. Esimesel korral üritasin ilusti temaga rääkida, et me ei saa osta seda mida tahad ja sellele järgnes kohutav hüsteeritsemine. Teisel korral ma ei hakanud midagi rääkimagi, lihtsalt võtsin siis jalgadega vehkiva ja näost tulipunase röökiva lapse sülle ja lihtsalt kõndisin temaga poest välja. Püüan ikka lapsega rahulikult rääkida ja selgitada miks ta mingit asja ei saa jne. Aga alati röögib vastu, et eiiiiiii, tema tahab jne. Oskaks keegi mind aidata kuidas oleks kõige õigem käituda, oleksin väga tänulik
äkki pakud alternatiivi lapsele. Nt tee maha seda mida ta tahab,aga moistlikult. Näiteks elektroonikapoes kaladega lamp...ütle et see on titedele,et tema on ju suur ilus ja tublitüdruk,et lähme otsime midagi paremat sulle. Paku näiteks tiimarist mingisuguseid vidinaid mis pole kallid ja kiida seda...et oh ma tahaks ka sellist,see nii lahe vms. Aga ega igakord ei jouakski midagi osta,siis votke kodust midagi kaasa mis talle väga meeldib. Ja kui poes hakkab trall pihta, pööra tähelepanu tema asjale ja kiida taevani seda:d ma olen nii proovinud oma sugulase 5 aastase tütrega,toimib. Vahest ikka tassin samamoodi vehkivate ja punase näoga last poest välja..aga enammasti jouab kokkuleppele
kindlasti on väga vaevarikas käia lapsega kauplustes, kui peab valmis olema hüsteeriahoogudeks. See mõistlik toimetulek, et olete saanud jääda rahulikuks ja poest lahkuda. Nii saab tüdruk aru, et tema nõudmine ei anna tulemust. Kuid arvan,, et see ei ole ka lahendus, pigem juba tagajärjega tegelemine. Ilmselt olete mures ja nõutu, miks tütar üldse niisuguseid stseene korraldab.
Oletan, et tüdruku jaoks ei pruugigi loo tuum olla nendes asjades, mida ta juskui ihaldaks. Arvan, et ta soovib kogeda tunnet, et tema tahtmisest oleneb midagi, et teda võetakse tõsiselt ja ta on tähtis. Kas võib olla, et ta ei koge seda igapäevaselt piisavalt palju või on tema jaoks midagi viimasel ajal (kui hüsteeriahood poes on hakanud ilmnema) juhtunud, muutunud? Kas võib olla, et ta ei koge piisavalt lähedust, tähelepanu, koosolemisi? Veel võib olla, et ta kogeb liialt piiranguid, nõudlikkust ning see paneb teda enda eest võitlema mõnes teises olukorras, teisel viisil. Peamine oletus ongi see, et ta on enda jaoks leidnud poes asju nõudes viisi, kuidas kompenseerida enda joaks millegi puudust, on see siis kellegi piisav olemasolu, hoolivus, tunnustus vms. Sellele mõttele viib ka asjaolu, et ta teeb seda kroduvalt, nõuab asju ilma konkreetse vajaduseta, see on muutuv, kord üht kord teist asja, st asi pole nendes ajsades vaid nende kaudu väljendab ta midagi, millest puudust tunneb.
Vahel ka suured inimesed ostlevad ensetunde parandamiseks või ostavad endale meelehead söögipoest. See võib olla vahetevalt leevendus mõnele stressirohkele ajale, valule, üksindusele, madalale enesehinnangule jne.
Mida siis teha? Mõnda aega võiks olla vajalik hoiduda koos poes käimisest. Samal ajal on aga vajalik jälgida lapsega toimuvat kodus, kuidas suhtlete, mida ta vajab, olla tema jaoks olemas, osaleda tema maailmas, kuulate teda hästi palju ja tunnustada., jagada tema koos elamusi, lihtsalt olla koos nii, et ta tunneks kui tähtis ta teile on. Loomulikult nii teile, kui isale ja teisele lähedastele.
Kui siis jälle on vaja koos poodi minna, siis eelnevalt võib mõnes asjas ka kokku leppida, nt mida kavatsete poes osta . Esialgu vältige suuri poode, ajaliselt pikki ostlemisi, see juba iseensest on lastele liiast – palju täheleapnu koormavaid asju, inimesi, müra. Sellega toimetulek on mõnele lapsele juba iseeneset keeruline. Seega kui lähete, siis pigem väiksemasse poodi või lühikeseks ajaks, konkreetseteks ostudeks. Kui võimalik, siis tehke eelnev kokkulepe, nt tüdruk või valida endale ühe jäätise või joogi vms. Ja kõik.
Vältige kauplemisi. Kui lubate midagi selle eest, et ta loobuks mõnest teisest asjast või preemeerite selle eest, et ta ei jooniks, siis see on vaid lühiajalise mõjuga. Peagi ei pääse te sellest, et ka temagi kaupleb teiega iga asja pärast ja nõuab tasusid.
Seega lapse käitumine oleneb tema ensetundest ja kui tüdruk tunneb end hästi ja saab piisavalt positiivset tagasisidet ja tähelepanu ning tunnustust, siis kaob ka vajadus enda ja oma vajaduste eest võidelda sobimatul ja äärmuslikul viisil.
