Millal peaksin hakkama lapsele õiget joonistamisasendit õpetama? Milline on üldse õige joonistamisasend? Olen kuulnud, et lapsed joonistavad terve käega, sestap nad ei hoia kätt paberi peal?
Minu poiss on 3,5 ja joonistab palju - rohkem kui pool tundi järjest, mitu korda päevas. Aga talle meeldib põhiliselt tegevusi joonistada, nt vihma sajab või rong kaob ära, st joonistame algul koos midagi paberile ja siis ta peidab selle värvide alla. samas ma pean teda julgustama, et ta ise objekte joonistaks. Kui ma ütlen. et joonista õige maja, siis joonistab küll, või lapse, või päikese jne.
Ei taha lapse fantaasiat pärssida, aga tahaks abiks olla. Ma ei tea, kas selline vaba käega paberi värvidega katmine on selles eas eriliselt arendav tegevus. Lapsel muidugi tore mängida, eks see ole peaasi.
Ma arvan, et igasugune käeline tegevus arendab. Ei ole õigeid asju mida joonistada, las ta joonistab mida ta tahab. Minu 4 aastane teeb vahel ka igasugu sigrimigrisid valmis. Olen talle ka mõned värviraamatud ostnud ja siis ta värvib seal. Kui last liiga palju suunata või sundida, siis talle võib asi vastumeelseks muutuda. Ta nii väike alles ju.
Kirjutate isegi, et selles vanuses laste jaoks on põhiline tegemisrõõm ja lust. Jah, just nii see on. On ju vahva avastada värve ja kõike seda, mida nendega teha annab.On hea, kui laps saab proovida joonistamist erinevatel viisidel: paberile värvidega, miks mitte ka näpuvärvidega(on ka selliseid gua¹¹värve, mida saab väga edukalt näpuvärvidena kasutada, tuleb odavam);jalgadega lume sisse mustreid astudes;suvel liivale joonistades; sõrmega rõskele aknaruudule... Ja kui sellepeale tuleb täiskasvanult tagasiside: "Mulle meeldivad su ideed," tunneb väike inimene ennast väärtuslikuna ja tema eneseusaldus kasvab. Ning kui suur inimene tema kõrval teeb asju omal moel, ütlemata, et nii on õige, näeb väike inimene seda, proovib ka ja leiab uusi viise, kuidas midagi teha, võib-olla isegi küsib millegi kohta. Siis on paras aeg anda ka vastuseid. Ja tasub meeles pidada, et meie vastused pole ainuõiged. Sageli on lastel endil paremaidki vastuseid, sest nende vaim on veel vaba ja rikkumata. Õppimine läbi oma kogemuse ja tegemisrõõmu on parim õppimise viis. Loovuse ja fantaasia arendamine lapseeas tuleb ainult kasuks. Vahvaid ideid saab näiteks vanameister Edgar Valteri raamatust "Kuidas õppida vaatama?" Ning küllap tuleb oma aeg ka pintslihoidmise õpetamiseks.
