Tere
Pöördun sellise murega, et minu 4 aastane poeg tahab ainult mängida tüdrukute asjadega ja teha ainult neid asju, mida teevad emad voi naised. Alguses nagu ei pööranud vaga tähelepanu aga nüüd asi eriti hulluks läinud.
Lasteaia sügise alguses kui läks uuesti lasteaeda, hakkas mängima ainult tüdrukutega nukunurgas ja seda terve lasteaia periodi jooksul ehk siis 10 kuud. Vahepeal sai kasvatajatega räägitud, et hoiavad eemale aga tulutult.
Kahjuks pean tõdema, et lapse isa kes meil on ja kellega koos elame ei viitsi lapsega üldse tegeleda ja teda suunata, seega jääb ainult üle ema. Samas olen lapsega koguaeg mina koos ja tundub, et ta arvab et see on normaaln, et poisid teevad emmede asju.
Poiss ise koguaeg räägib, et tahab tüdrukuid saada jne... Kahjuks teeb mind see nii kurvaks ja sonatuks, et ei tea ise ka mida teha voi kuhu pöörduda kuna neil on selline iga kus hakkab seksuaalne orientatsioon ja omi valikuid tegema.
Emana voi oleda, et olen proovinud teda viimane pool aastat suunata meeste asju rohkem tegema aga teda see üldse ei huvita, Noo kohe üldse mitte.
Paljud on olenud, et kull see tal muutub ja hakkab muid asju tegema aga mina seda kull kuskilt otsast ei näe. Paha endal ka mõelda kui poiss selline naiselik jne.... Kohe üldse ei taha mõelda seda vaaa teist asja, äkki arvabki, et on tüdruk.
Palun siin kohal tõsist nõu, mida edasi teha voi kust peale hakata.
Kirjutate oma murest nelja-aastase pojaga seoses. Laps oli kolmeaastaselt lasteaeda minnes huvitatud pigem tüdrukute ja nukkudega nukunurgas (kodu?) mängimisest, kodus olles soovib samuti teha asju, mida teevad emad või naised.
Poeg on ka öelnud, et: "...tahab tüdrukuks saada"- kui ma teie kirjapandud lausest õigesti aru sain.
Tunnete end kurva ja segaduses olevana ning muretsete lapse seksuaalse orientatsiooni kujunemise pärast. Omalt poolt olete püüdnud suunata poega tegelema meeste asjadega (?), mis pole aga tulemust andnud.
Teie peres on välja kujunenud, et lapsega tegeleb vaid ema - nimetate, et isa ei viitsi pojaga tegeleda ega teda suunata.
Alustaksin isa rollist poja kasvatamisel - psühholoog Aleksander Pulver on kirjutanud järgmist:"..Isa positiivset mõju lapse tunnetuslikule arengule teised täiskasvanud asendada ei saa, eriti esimestel eluaastatel. Laps, kelle arengus on isa täitnud soodsat rolli, suudab paremini välja arendada kogu oma sünnipärase sisemiste eelduste pagasi. Tal kujunevad positiivne arusaam endast ja enesekindlus, samuti kõrged moraalsed omadused ning vaimne ja ühiskondlik asjatundlikkus. Vastupidisel juhul, neil lastel, kellel tekib seoses isaga probleeme, võivad tekkida psühholoogilised häired..."
Kasvatusteadlane Maie Tuulik leiab, et:"..poisil toimub rolliline samastumine isaga 5 - 7 eluaastal. Samastumisele aitavad kaasa soojad ja südamlikud suhted samast soost vanemaga. Mehelikkusele pannakse alus juba eelkoolieas. Viiendast eluaastast võiks pojaga tegelda rohkem isa, sest temalt õpib poeg iseseisvust, mehisust ja tasakaalukust. 5-aastane poiss tajub isa enda jaoks ideaalse mudelina, jäljendades teda juba teadlikult...".
Eelpool kirjapandust selgub, et isa roll poja kasvatamisel ja kujundamisel on asendamatu ning te võiksite oma abikaasaga rahulikult ja toetavalt seda teemat tõstatada. Iga mees kasvab lapsena oma päritoluperes üles oma isa mudeli/eeskuju najal ning põhjuseid, miks teie mees ei panusta poja kasvatamisse, võib olla erinevaid. Süüdistuste asemel (mis võivad tekkida), proovige kaasata, julgustades pojaga ühiselt aega veetma.
Seksuaalnõustajad toovad välja, et selles vanuses lapsed (2-5 aastased) võivad käituda viisil, mis on vastupidine sellele, mida täiskasvanud poistelt või tüdrukutelt ootavad. Näiteks võib poiss hakata kandma ema kingi või tüdruk keelduda nukkudega mängimast ning mängida selle asemele hoopis autodega. Selles vanuses laps teab juba kindlalt, kas ta on poiss või tüdruk ning seega annab vastassugupoolele omane käitumine (näit poiss, kellele meeldib ema kingi kanda) põhjust muretsemiseks ainult siis, kui sellega kaasneb segadus sooidentiteedi osas (näit väidab poiss järjekindlalt, et ta on tüdruk). Paljud lapsed ei saa oma sooidentiteedist püsivalt aru (näit et tüdruk teab, et ta jääb elu lõpuni tüdrukuks) enne kui alles 5. kuni 8. eluaastal. Lastearstiga võiks konsulteerida siis, kui laps väidab järjekindlalt, et ta tahab suureks kasvades saada vastassoo esindajaks.
Homoseksuaalsuse kujunemisest - praeguseks on selge, et soolist suundumust määrav psüühika osa kujuneb inimesel 5. eluaastaks, seejärel asub ta sisse võtma oma kohta absoluutse heteroseksuaalsuse ja absoluutse homoseksuaalsuse vahelisel skaalal. Selle fikseeringu oletatavad põhjused jagunevad kaheks: sünnipärased (geneetiline eelsoodumus) ja isikliku kogemuse alusel tekkinud ehk omandatud (psühhoanalüütilise teooria järgi võib lapse homoseksuaalset suundumust mõjutada perekondlikud tingimused, näiteks isa asend peres- nõrk, vaenulik, mittearmastav; ema asend peres- nõrk, domineeriv, liighoolitsev või ükskõikne).
Kokkuvõtvalt - alustuseks ikkagi oma abikaasa kaasamine poja ellu ning miks mitte oma muret jagada ka lastearstiga.
Ning miks mitte vaadata ka iseendasse ja küsida - mispärast on mulle niivõrd vastuvõetamatu naiselike huvidega/suundumustega poeg? Mis kahju ma sellest emana saan? Millised on minu ootused ja väljakujunenud väärtushinnangud?
