Tere!
mul on kome aastane poiss. Ei ole ta just kõige rahulikum .aktiivne nagu enamus ikka ... on probleeme asjade loopimisega, sõnakuulmisega ...aga nende probleemidega olen siiani hakkama saanud .. muret teeb hoopis see, et ta ei oska ennast väljendada . Näiteks kui talle midagi ei meeldi ütleb ta et viskab selle puruks. Toon elust enesest mõned näited, sest kirjeldada muidu raske tema käitumist .
On tulnud hetki kui meil on vaja pojaga arsti juurde minna, oleme pojale selgitanud, mis tal viga ning, et arstitädi aitab teda ja teeb ta terveks ... tema ütleb selle peale, et viskan arsti tädi puruks ja hakkan sülitama ja muutub rahutuks ... olen talle küll öelnud, et kui sulle midagi ei meeldi, siis ütle, et sulle ei meeldi arstitädi juures käia ja ärgui rääkigu nii pahasti inimeste kohta .
Teine kord olime maal ja seal oli külas pidupäev, sai ka hobusega sõita vankris... laps oli väga elevil ja ütles, et tahab minna ... läks siis koos vanaemaga ... aga kui oli aeg vankrisse astuda ütles, et tema ei taha ja tema läheb koju ..sai kohe päris pahaseks ....tundub, et on kartus tundmatute asjade ees aga ma ise ei oska seda kuidagi leevendada või ta suhtumist muuta selles ... olen alati püüdnud positiivne olla ja teda julgustanud asju proovima , kuid igakord kui mõni uus asi tema elus toimub saab ta pahaseks ja ütleb et vikab kõik puruks...
kolmas juhtum oli mänguväljakul kus üks pisike aastane laps võttis tema palli ... poja sai pahaseks ja lubas kõik maailma halvemad asjad lapsele kaela saata ... ütles et läheb toob püssi jne edasi .... varem ta selline polnud .. vahest on piinlik isegi .... palun aidake äkki on mõned nipid kuidas sellest halvast hoiakust uute asjade ja tema jaoks ebameeldivate asjade hoiakust lahti saada
Olete mures ja tunnete piinlikust, kui teie kolmene poeg hakkab teisi inimesi ähvardama ja muul viisil halvasti käituma. Ma saan aru, et te ise arvate, et põhjus on tihti uute asjade hirmus. Tõepoolest, väikeste laste puhul on loomulik, et elu tundub neile ühel hetkel nii põnev ja järgmisel juba hirmutav. Lapsed tahavad minna ja proovida ning siis jälle ema selja taha peitu pugeda ja kõigest uuest eralduda. Selline maailma avastamine on keeruline nii lastele kui ka nende vanematele. Vanemal on ju raske mõista last, kes ühel hetkel tahab üht ja teisel juba midagi muud. Kuid aktiivsema loomuga ja uudishimulikumad lapsed lihtsalt on sellised.
Tunnete- ja suhetealane küpsemine toimub pidevalt ja võtab aega aastaid. Nii nagu ka koolitarkust õpitakse palju aastaid. Tunded (viha, raev, kurbus) annavad lapsele märku, kas talle meeldib see, mis toimub või mitte. Esimestel aastatel ei oska laps veel kuidagi oma tunnetega hakkama saada. Tunded võivad olla lapse jaoks nii tugevad, et ta tõesti võiks plahvatada. Selleks, et laps õpiks selle suure energiaga paremini toime tulema, on vaja, et ema või isa aitaks näha ja sõnastada tegelikku tunnet selle käitumise taga ja väljendaks esialgu lapse eest seda. Näiteks: „sa ikkagi ei taha arsti juurde minna… sa kardad, et sul on valus seal…“ või „sa mõtlesid ringi ja ei taha ikka hobusega sõita… see tundub ikka natuke hirmus sulle“ või „sulle ei meeldi, kui teine laps sinu palli võtab… see on sinu pall ja sa tahad ise sellega mängida…, see teeb sind kohe väga vihaseks“. Kui laps kuuleb nende tunnete kohta sõnu ja näeb, et täiskasvanud mõistavad tema hirme, siis õpib ta tasapisi ise ka ähvardamise asemel oma tunnetest ja vajadustest rääkima.
Lapse jaoks võibki tunduda palli ära võtmine täielik maailma lõpp ja tema keha võib reageerida suure võitlussooviga. Vanemate rahulikul eeskujul õpib laps tasapisi, et probleemide korral on võimalik rääkida ja väljendada oma vajadusi sõnadega ning vahel probleem laheneb sel juhul. Sellest pole vaja lapsele nii väga rääkida, pigem tuleb kasuks, kui laps näeb eeskuju, kuidas vanemad probleeme lahendavad. Kui lapsed ei oska veel rääkida, siis tuleb tihti ette hammustamist. Rääkima õppides võib olla esialgu ähvardamist ning seejärel alles õpivad lapsed vanemate järgi probleeme lahendama.
Kui laps teeb midagi, mis teeb kellelegi halba, siis oleks hea selgelt lõpetada see tegevus ja öelda, kuidas antud tegevus kedagi mõjutab. Näiteks võib hoida lapse kätt ja öelda konkreetselt kuid hoolivalt: „kui sa lööd teist last, siis on tal väga valus“. Laps saab siis õppida mõistma, kuidas tema käitumine teisi mõjutab. Pole vaja last süüdistada ega anda talle hinnanguid. Võib aktsepteerida, et ta on väike ja ei oska, kuid ta õpib teie selgest eeskujust tasapisi.
Võite muidugi jälgida ka oma peres, kas keegi kasutab lapsega rääkimisel ähvardamist („kui sa seda veel teed, siis…“ või „kui sa seda ei tee, siis seda ei saa…“). Ka see võib anda lapse käitumisele eeskuju, kuid kindlasti võivad lapse tunded olla lihtsalt väga tugevad. Selleks, et ise lapsele võimalikult palju head eeskuju anda võib häid nippe leida näiteks Faberi ja Mazlish raamatust „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid a kuulata nii, et nad räägiksid“. Lisaks on väga hea osaleda Gordoni perekoolis või lugeda tema raamatut „Tark lapsevanem.“ Muidugi üks väga huvitav raamat on ka Solteri „Nutt ja jonnihood“, milles autor räägib pikemalt lahti nutu ja jonni vajalikkusest ning jagab ka nippe, mida teha ja kuidas vanemana käituda.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
