Tere,
Olen 3-aastase poja ema. Minu lapse areng on olnud väga väga aeglane. Esimene eluaasta oli enam-vähem muredeta. Roomama meie hakanud aga umbes 8-kuuselt vist käputama küll. Aastaselt ajas ennast toe najal püsti. 1, 5 aastaselt kõndis toe najal ja alles 1, 7 aastaselt hakkas vaevaliselt kõndima. Ja see oli ka tänu harjutamisele. Pojal on süvalihased väga nõrgad. Siiamaani on suu pooleldi lahti ning tatti niriseb. Mida ei tohiks ju olla. Sööb vähe, ning on oma vanuse kohta kaalult alampiiril (12 kg). Kaal hakkas tal langema peale 5 ndat elukuud. Kogu selle aja jooksul on ta öelnud ülivähe sõnu või pigem häälitsusi. Nt, tsuhh-tsuhh-tuut, numbreid loeb-bai bai-tai-täi, teeb lennuki häält, öökulli häält. Häälikud on enamjaolt kõik olemas tema sõnavaras, kuid ühtegi arusaadavat sõna ta ei ütle. Omas keeles mingi mulin käib. Alles paar nädalat tagasi hakkas ta ütlema sõna 'EMME' teadlikult. Teisi pereliikmeid öelda ei oska ainult sõrmega näitab. No 'ISS' (issi) tuleb ka vaevaliselt. Potil hakkasime käima 2, 5 aastaselt..ja 2, 9 ma magasime ilma mähkmeta. Laps on kasvanud koos minuga, lapse isa on pidavalt ära tööasjus nädalate-kuude kaupa. Elasime ka pool aastat Norras. Me oleme vahetanud keskkonda vähemalt 3 korda. Lapsel oli 2-kuuselt kuni 2-aastaseni allergia üle keha, mida arst diagnoosis, kui atoopiline dermatiit. Kuid lapsel kadus ära see teisel eluaastal ning praegu pole jälgegi sellest. Samuti on lapsel olnud kolm korda õrn põletik kõrvas ning oli ka 2-3 kuu pikkune pidev köha. Eesti arst kirjutas muudkui AB-välja, kuid Norras öeldi meile, et lapsel lihtsalt viirusnakkus kopsudes ja läheb ise üle. Läkski. Uuringutel käisime neuroloogia haiglas siis, kui laps oli 2, 5 aastane. Epilepsia välistatud, MRT-ajuuuring oli okei. Igasugu proovid olid okei. Ainuke asi, mida logopeed ja psühholoog leidsid oli see, et lapsel võib olla pervassiivne käitumishäire, diagnoos pandi küsimärgiga. Soovitati koheselt panna laps ''omasuguste'' sekka. Mis tähendab siis, et autistid ja muud kõnehäiretega ja puudega laste rühma. Öeldi, et normaalses lasteaias ei saa ta hakkama. Ma ei teinud seda. Praegu käib mu laps lastehoius, sest pole lasteaeda kohta saanud. Lastehoius on teiste lastega seltsiv vaatamata sellele, et ta ei räägi. Mulle helistati pool aastat hiljem peale haiglas käiku, et nemad sooviksid siiski ka geneetilised uuringud teha, et vo on tegemist aeglase arengu sündroomiga. Ma ei hakanud last enam traumeerima. Sööb ja üritab ka ennast ise riidesse panna. Harjutamisperioodi ajal pissis ja kakas püksi ning ei söönud, samuti lõi pead stressist. Kuid praegu on väga tubli aj rõõmus laps. Kodus vahest takerdub teatud tegevustesse...kuid üritan seda võõrutada. Võtsin kassi, mis on suureks abiks olnud meil. Laps ei ole enam oma mänguasjades nii kinni. Samuti otsib laps pidevalt minu tähelepanu ja talle meeldib, kui me nt koos lähme filmi vaatama või kui loen talle raamatut või mängime. Teiste lastega on samuti väga väga rõõmus ja tore. Nt võtab endale kommi ning viib ka oma sõbrale.. Teeb tegevusi järgi, kui näeb, et teised on nii teinud. Kuid vahest ei kuula sõna. Ignoreerib, kui kutsun...nagu ei kuuleks aga ta kuuleb! Oma soovid oskab ta selgeks teha, kui vaja...tirides käest, viib sinna kuhu vaja ja siis üritab nagu midagi öelda. Käisime hiljaaegu ka psühhiaatri juures aga tegemist oli pisut mitte lastesõbraliku arstiga ning seega pean ma jälle otsima uue arsti ,kelle juurde minna, sest ka vastuseid ei saanud ma oma küsimustele nagu nt, kas on olemas mingid keeleharjutused lapsele või mingeid muid raamatuid, mille abil saab lapsele ise midagi õpetatud. Siiamaani olengi üritanud ise temaga tegeleda niipalju, kui võimalik, sest olen kodune. Arusaamine on lapsel iseenesest hea. ütleksin et vastavalt eale, kuid rääkimine on küll 1, 5 aastase tasemel. Ühesõnaga...oskate te öelda, kas sellise arengukasvuga lapsel on üldse veel võimalik jõuda järele normaalselt arenenud lastele. Ma teen endast kõik sõltuva, et lapsel oleks võimalikult positiivne see areng aga tal tuleb kõik nii raskelt. Või peaksin ma juba valima välja erikoole jne. Areng on olemas, kuid aeglane...ma sisimas loodan, et see hüpe tuleb nüüd aasta-kahe jooksul. Võib-olla oskate soovitada mingeid harjutusi ja muid nõuandeid, kuidas veel oleks võimalik soodustada lapse rääkima hakkamist. Ette tänades
Iga lapse areng on idividuaalne ning kulgeb oma tempos. Teie kolmeaastase poja areng on olnud aga tavapärasega võrreldes aeglasem ning olete siiralt mures.
Lapsel on esinenud mitmeid tõsiseid terviseprobleeme, nagu atoopiline dermatiit ja pikaajaline viirusnakkus (lisaks nõrgad süvalihased; väga madal kehakaal) ning nii kõndimahakkamine, potilkäimise õpe ja eneseteenindusoskused on kujunenud välja aegamisi ja hilisemalt kui norm.
Praegusel hetkel olete kõige enam häiritud lapse kõne arengu peetusest. Kolmeaastane suudab häälitseda ning alles hiljuti hakkas ta ütlema"Emme ja issi".
Vastutustundliku ja hooliva vanemana olete konsulteerinud neuroloogi, psühholoogi, logopeedi ning psühhiaatriga. Saan aru, et lapsele on pandud välja pervasiivne arenguhäire (?).
Pervasiivne arenguhäire toob endaga kaasa kõnearengu probleemid. Kõne areng on spetsiifiliselt häiritud, sest lapse suhtlusvajadus on vähene. See aeglustab omakorda kõne arengut, mis põhidiagnoosist (autistlikust häirest) tulenevalt on tavapärasest teistsuguse kuluga.
Mida üks kolmeaastane võiks osata kõnearenguliselt, olete kindlasti ka ise uurinud, lisan siia ühe lingi, mis võiks abiks olla (kirjeldab ka lihsaid harjutusi/tegevusi, mida vanemana saate kodus teha): http://www.puigala.ee/index.php?view=article&catid=15%3Alogopeed&id=90%3Alapse-kone-areng-erinevas-eas---lasteaia-logopeed-malle-tolga&Itemid=50&option=com_content
Kui teie poeg seni veel ei käi regulaarselt logopeedi vastuvõtul, siis see samm oleks vaja kindlasti astuda.
Olete kindlasti mõistnud, et teil on eriline, erivajadustega laps ja kõik sammud, mida ette võtate- tuleb teha eelkõige lapse heaolu arvestades. Et teie poeg saaks piisavalt spetsialistidelt abi, võtke ette kõik pakutud uuringud. Pean silmas näiteks teie poolt kirjas nimetatud geeniuuringuid.
Mida rohkem infot omate, seda kergem on last aidata nii teil kui teid ümbritsevatel spetsialistidel.
Tallinna Lastehaiglas asub väikelaste psühhiaatria osakond, kus oma ala asjatundjad teevad pikad ja põhjalikud uuringud - vaadake: www.lastehaigla.ee/vaikelaste-psuhhiaatria-osakond/
Julgustan teid kasutama ära kõik võimalikud uuringud, et spetsialistid saaksid parimal moel teie last aidata ja ka teid mures lapsevanemana toetada.
Kirjast selgub, et olete pidanud tegelema oma pojaga enamuse ajast üksi - ärge unustage ka ennast ja oma vajadusi! Hästi toimiv paarisuhe ja sugulaste/sõprade toetusvõrgustik on see, mida teie ema ja naisena vajate- hoolitsega iseenda eest, leidke võimalusi tegeleda oma huvide/hobidega, puhake! - siis on teil jaksu olla ka piisavalt hea ema oma erilisele lapsele!
Mina soovitan sellele lapsele lapsehoidjat, kes on eripedagoogi haridusega. Hea eripedagoog on ka raskemakujulise hälbega lapsi saanud tegutsema panna. Eestis on eripedagoogidel väga hea haridus, iseasi, kui paljud viitsivad oma teadmisi õigesti rakendada.Selle lapse puhul on vaja temaga tegeleda ja väga palju rääkida. Loomulikult soovitan enda rahustamiseks teha lisauuringuid.
