Tere,
Kolisime kaks kuud tagasi oma koju, kus kestis ligi aasta remont. Tütar, kes oli omaette toas maganud 8-elukuust alates, sai tagasi oma toa. Viimase aasta olime kolmekesi ühes toas maganud ja ta ootas väga oma toa valmimist ning tagasi kolimist. Pärast kolimist olid esimesed nädalad rahulikud, siis hakkas rääkima, et tal ei tule oma voodis und. Või kui uinus, siis ärkas paari tunni pärast nutuga ja siis oli üleval. Viimaks hakkas hommikupoole ööd (padi ja tekk kaasas) elutoa diivanil magamas käima (st leidsime ta hommikul ärgates elutoast). Oleme temaga sellest öisest kolimisest hommikuti rääkinud, kuid alati on vastus, et mul ei tulnud oma toas und. Võib olla tõepoolest ärkab öise pissil käimisega ülesse ja siis ei uinu uuesti. Lastepotil keeldub käimast, et see on liiga väike. Panime akna ette pimendavad rulood, et saaks vastavalt soovile ise toa valgust sättida. Samuti on olemas öölamp, kui peaks hirmus hakkama ja seda ta ka kasutab vahel.
Koos kolimisega on sagenenud mänguhoos püksi pissimine. Kodustel päevadel saame 2-3 korda pesupükse vahetada. Siin oleme ka rääkinud, kuid ei oska teda aidata, peamiselt üritame pahandamast hoiduda.
Remondiaeg oli tervele perele raske ja stressirohke, kuid nüüd oleme toibunud. Nüüd on ainult mure tütre pärast, tahame teda aidata, aga ei oska.
Lapsed võivad olla tõesti tundlikud ja nende keha võib reageerida peres toimuvatele muudatustele või pingetele. Iga muudatusega kaasneb teataval määral ka pinget ja kohanemist. Saan aru, et muutusi tütre käitumises olete märganud just kolimise järgselt. Ütlete, et remondiaeg oli kogu perele pingeline ning hetkel on hakanud stabiilsus tagasi tulema, kuid tütre pärast olete endiselt mures. Tütre uni on häiritud ning päeval on ka pissimisega probleeme.
Saan aru, et olete oma last püüdnud juba mitmel viisil aidata. Olete pakkunud lastepotti, pannud aknale pimendavad rulood, küsinud ja rääkinud, vältinud pahandamist jne. Ma arvan, et see ongi väga oluline, et katsetate ja otsite, mida laps võiks vajada, et rahulikumalt magada. Vahel ongi raske lõpuni mõista, mis on lapse pingete põhjuseks, kuid oluline on, et vanemad püüaksid aidata ega esitaks täiendavaid nõudmisi.
Alati on hea, kui laps saab rääkida oma pahast tujust, kurbusest või pettumusest nii, et vanem väldiks omapoolseid arvamusi, hinnanguid, kriitikat ja nõuandeid. Vanem võiks lihtsalt kuulata ja püüda mõista, kuidas laps kogeb ja mida ta mõtleb. Vanem võib sõnastada, kuidas tema arvates laps end tunneb. Laps saab siis täiendada või parandada. Laps õpib täiskasvanu abil tunnete sõnavara ja ka iseennast tundma. Lisaks saab laps sel juhul kogeda emotsionaalset turvatunnet, et tema mõtted ja tunded on vastuvõetud ja mõistetud. See on suur kingitus igale lapsele. Seega võite veel rohkem oma last kuulata ning vältida otseseid küsimusi. Lihtsalt peegeldage empaatiliselt seda, mida näete ja kuulete. Näiteks: „Sulle tuleb suures toas paremini uni, kui oma toas… “, „Sul ei tulnud täna ka und…“ või „Sulle ei meeldi enda toas magada…“ Seejärel sõnastage ümber lapse vastus ja laps täiendab veelgi jne. Aktiivset kuulamist kasutades võivad lõpuks kooruda välja ka päris põhjused. Kuid vahel on kuulamisest kasu lihtsalt pinge maandamiseks.
Igal lapsel võib muutustega seoses tulla perioode, kus nad ei tee enam neid asju, mida varem on juba kenasti tehtud. Lapsed võivad arengus pisut tagasi minna. Sel juhul tuleb anda lapsele aega ja aidata taastada stabiilsus nii peres kui lapses. Kui turvalisus ja stabiilsus on lapse jaoks piisavalt taastunud, siis tagasilangus kaob. Eemalt on raske öelda, kui palju ja mida üks laps vajab, et pinge kaoks. Pingete kadumine kehast ja meelest võib võtta kauem aega, kui laps ei saa neid pingeid muul viisil väljendada – nutta, naerda, rääkida, mängida jne. Seega võib soovitada, ka luua lapsega koos erinevaid toredaid situatsioone, naerda koos, aidata lapsel mängida ja vajadusel/võimalusel ka end tühjaks nutta. Kui te näete, et sümptomid mõne aja pärast ei kao ning te endiselt muretsete, siis tasub pereterapeudiga konsulteerida ja vaadata koos, kuidas võiks lapse/pere pingeid veelgi vähendada. Kui te aga ise tunnete end hästi oma nö uues kodus, siis tõenäoliselt taanduvad peagi ka lapse sümptomid. Kui laps näeb, et vanemad on õnnelikud ja rahul, siis on tal ka lihtsam end turvaliselt ja hästi tunda
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
