Tere!
Meil küsimus kohe 3-aastaseks saava tüdruku osas, kes alatihti teeb kurja nägu nii lasteaias kui kodus.
Ta ei ole üldse agressiivne - ta ei löö, ei hammusta, ei tutista. Oma olemuselt on ta pigem leebe, rõõmus ja heatahtlik, kuid alatasa teeb ta endale ette kurja näo. Kulm kortsus, silmad kissis ja vaatab sellise väga kurja pilguga. Vahel ütleb veel juurde, et oled paha laps. Vahel lihtsalt põrnitseb kurja pilguga ja mängib, et on kuri kass kes kähiseb ja tõmbab kõverdatud näpuotstega käed (juskui need oleksid kassi käpad) endale näo ette.
Lasteaega minnes juba ka lapsed teavad, et näe, jälle tüdruk tuleb oma kurja näoga.
Ka kasvatajad on sellele tähelepanu pööranud, et tal on selline käitumuslik iseärasus.
Pisut teeb see murelikuks, et kuidas sellist käitumist tüdrukus alla suruda, et ta unustaks ära sellise kurja näo tegemise. Kuidas reageerida, kas mitte sellest üldse välja teha kui see nägu ette tuleb või pigem just keelata? Eks ta tunneb, et ta saab kurja nägu tehes tähelepanu ja seetõttu seda endale nii sageli ette ka manab?
Tore, et teie laps on leebe, rõõmus ja heatahtlik.
Teile teeb muret, kui laps kurja nägu teeb.
Iga inimene, nii suur kui ka väike, käitub vajaduspõhiselt. See tähendab, et keegi ei tee midagi lihtsalt niisama. Iga inimlik käitumine on seotud mingi tema vajadusega. Niisiis on teie kolmese tirtsu puhul kohane uurida, mis on peidus tema käitumise taga. Käitumist ei ole vaja mõista – aga vajadusi on vaja mõista. Ma ei soovita ühegi lapse puhul mitte midagi „alla suruda“. See ju tähendab, et me surume maha ka vajaduse, aga kui vajadused on katmata, siis võib see lapse jaoks olla tõeliselt kurb ja raske olukord.
Keelamise ja mahasurumise asemel tuleks last püüda kuulata, toetada ja mõista. Laps vajab kasvamiseks ja arenemiseks kõige enam kontakti oma vanematega. Siirast, ehedat, hoolivat koosolemist. Teil võib täiesti õigus olla – laps on märganud, et saab teie tähelepanu, kui kurja nägu teeb. Püüdke luua olukordi, kus laps saab täit tähelepanu, hoolimist ja mõistmist kogeda ka ilma seda nägu tegemata.
3-aastane laps ei pruugi veel teada, et tunded on olemas – ta saab seda teada, kui vanemad, märgates lapse mingit emotsionaalset olukorda, püüavad sellele tundele nime anda: oi, sa oled nii kurva näoga.... kuule, ma vaatan, et sa oled päris kuri praegu... kui tore on mul sind rõõmsana näha... jne. Nii saab laps teada, et kehatunnetel, mida ta enda sees tajub, on nimi ja tähendus. Kui me aktsepteerime kõiki lapses avalduvaid tundeid, siis aktsepteerime ka last tervikuna. Kui me lapse tundeid (või mõningaid neist) ei aktsepteeri (neid ära keelata või maha suruda püüame), tunneb laps end tervenisti mahatõmmatuna, mitteaktsepteerituna, ja siit võivad alata isiksuslikule arengule ohtlikud protsessid, nt madal enesehinnang, ebapiisav enesetoetusvõime jms. Lapsele on äärmiselt vajalik, et me teda aktsepteeriksime ja armastaksime sellisena, nagu ta on.
Tunded kuuluvad vääramatult inimese juurde – kõik tunded, hoolimata nende nimedest ja positiivsest või negatiivsest värvingust, mida me nendele anname. Meie nn head tunded räägivad meile ja teistele, et meie vajadused on kaetud, siis on enamasti hea olla ja rõõmus meel. Meie nn halvad tunded annavad meile endile ja teistele märku sellest, et meie vajadused on katmata: see olukord võib meid teha kurvaks, pettunuks, ärritunuks, kurjaks. On hädavajalik õppida tundma oma tundeid, kõiki tundeid – ainult nii oleme me võimelised aru saama, mis meiega toimub. Kontaktist iseendaga algab kontakt teiste ja maailmaga.
Teie laps on kurjana kindlasti sama paju armastust väärt kui rõõmsana. Lihtsalt rõõmsa lapsega on enamasti kõik korras, seda olukorda pole vaja uurida, küll aga on vaja uurida, mis toimub kurja lapse sees – mis on tal puudu.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
