kirjutan siia rubriiki, sest mul on probleem seoses elukaaslase lapsega (10a), kes viibib meil nädalas 3-4 päeva. panen lühidalt kirja, mis häirib:
• lapse halb käitumine ja mulle mitteallumine alavääristab mind – ma enda meelest teen piisavalt, et tal olemine ok oleks (söök, hoolitsus, meelelahutus) - see kõik paneb mind tundma, et ma ei taha enam midagi teha. olen täiskasvanud, aga ei suuda leppida, et laps ei austa, et nö võõras inimene püüab ta nimel. see seletus pole vb kohane, aga nii ma mõtlen.
• ta on laps, kellega teised väga mängida ei soovi, sest ta on oma vanuse kohta lapsik ( hüperaktiivsuse tõttu koduõppel, igapäevased kontaktid omavanustega puuduvad, ei oska nendega olla). Mind häirib siinkohal, et lapse isa annab mõista, et peab last üliandekaks lapseks, kuigi ei ole tal kuskil alal silmapaistvaid teadmisi (hüperaktiivsete kohta öeldakse kirjanduses, et tihti nad on andekad, ilmselt isa sealt selle pähe võtnud on, aga mulle tundub, et võimalik, et ekslikult?). Kindlasti on lapsel omad plussid, aga haruldane ta ei ole, see, et teda haruldaseks peetakse annab talle hetkel nö. õigustuse paha olla, sest tema nö haruldused kaaluvad justkui üles teistele tekitatud ebameeldivused (nt teiste laste kiusamine, löömine, suvalised rumalused seltskonnas).
• isa ähvardab last tihti suvalistel hetkedel (nt poiss ei söö taldrikut tühjaks, Isa ütleb, et annab peksa kui ei söö – tegelikult muidugi ei anna), samas tõelised pahateod (seina peale sodimine, suur lohakus, teiste pahatahlik kiusamine) ei pälvi suuremat hukkamõistu va juhul kui nad on konkreetselt isa vastu suunatud (suur telefoniarve isale, isa löömine - järgneb isa poolt tutistamine, vastu löömine, kõva hurjutamine).
• Mind häirib, kui isa toob lapse meie juurde ja siis ise lapsega ei tegele – kas läheb kodust ära mittevajalikult üritusele (õlu sõbraga, mitte vältimatu minek vms) või siis on kodus, aga kella 20ks magab/on kergelt purjus (ei ole joodik, aga teeb igal õhtul veiniklaasi või paar). Isa väide on, et 10a last ei pea hoidma (minu väide: Ikka tuleb tegeleda – laps tahab rääkida, tahab mõnes asjas abi, mäkerdab midagi, tahab süüa ka muud peale võileiva (ise küsib, millal tehakse süüa)), samas isa väidab, et ma lapsega ei tegele ja mul muret pole tema kohalviibimisega. Reaalselt ei tegele ju tema lapsega, kuid see ei ole isa jaoks küsimus.
• Isa ja laps hõivavad mu ruumi (elame minu 2-toal korteris), mul on tunne, et mul ei ole kohta. Nt isa on arvutis, laps vaatab telekat või vastupidi. Sellel juhul on mul valik, kas olla tagatoas või vaadata TV-st seda, mida laps/isa vaatab. Kui vaatan oma programmi, siis laps arvutivaba olles ta elab mul seljas.
• Laps ei tea, kes on tema jaoks ema või isa uus partner. Minu vastus on, et uued partnerid on lapse jaoks pereliikmed, laps seda ei tunneta, arvab, et uued partnerid on sõbrad, nagu ikka issi-emme sõbrad, kes lasevad ju enamasti lapsel olla vabamalt kui ema-isa (külas olles ju laps ei pea enamasti kodureegleid täitma, nii ta arvabki). Samas kooselu toimimiseks peaks laps alluma vanemate uute kaaslaste reeglitele. Kuuldavasti ei allu laps ka ema uuele mehele.
• isa autoriteet põhineb mu meelest privileegidel - laps ei pea praktiliselt midagi tegema - lapse hambapesu, enda pesemine on meiega olles 0, sest isa ei nõua seda. minu nõudmisel hoitakse elamine puhas, samas vägisi pesema ma ei hakka tirima. istubki mustana... ausalt, seda päevi kasvõi.
* kas kui ma pöörduks otse lapse ema poole, kas lapse ema sooviks teada, kuidas laps meiega elab? või kuna ta ise huvi ei näita, ju siis ei taha? iseenesest kord on talle tähis, seda ma tean. kuidas pöörduda nii, et oleks viisakas, mingit jama ma ei taha üles keerata, nii lahendust ei tule. kas oleks sobilik paluda, et ta lapse isale ei ütle, et ma pöördusin? lapse isal lihtsalt ei ole lapse suhtes kriitikatalumisvõimet, seega kui isa teada saaks, järgneks vaid meie vahel suur tüli, vb lahkuminek.
Kirjutate, kuna teil on mure elukaaslase lapse pärast. Te tajute, et see laps vajaks teistsuguseid suhteid ning selgemaid piire, kuid teie ei ole ju tema vanem ja see muudab teid abituks selles küsimuses. Saan aru, et lisaks olete ka enda pärast mures, sest kogete, et teie kodus ei ole teil ruumi ja rahu. Teid häirivad mitmed asjad ja te vajaksite tõenäoliselt ka ise selgemaid piire, et väheneks ebamäärasus. Ebamäärasus paistab kirja järgi olevat nii rollides, kohustustes, õigustes ja ootustes. Saan aru, et olete võtnud endale kohustuseks hoolitseda selle lapse eest, kui ta teie korteris ehk oma isa juures on. Samas teeb teid kurvaks, kui keegi ei märka ega tunnusta teie pühendumist ja hoolitsust.
Alustan lapsest. Lapsed arvestavad täiskasvanute reeglitega meelsamini siis, kui neil on head ja lähedased suhted. Suhete ja koduse õhkkonna eest vastutab alati täiskasvanu. Täiskasvanu on see, kes on saab vajadusel ka abi küsida. On loomulik, et kasuvanemat ei hakka kasulapsed kuulama enne, kui ei ole tekkinud siirast ja austavat suhet. Ühes korteris koos elades on vaja ühiselt rääkida läbi kõigi vajadused ja otsida ühiselt lahendusi, mis arvestaks iga inimese vajadustega. Kasuvanem ei pea kasvatama last, kuid ta peaks ikkagi väljendama oma piire ja oma vajadusi. Kui on ühised reeglid kokkulepitud, siis saab nendele viidata ja vajadusel ka paremaks või selgemaks aja jooksul muuta. Karistused, hinnangud, kriitika, sildistamine, ähvardused ja muud võimu kuritarvitamise viisid lõhuvad suhet ning tekitavad trotsi, võitlust või mõjuvad muul viisil last kahjustavalt. Hüperaktiivne laps vajab eriliselt tugevat ja head kontakti ning selgeid piire. Kuna laps teie juures nii tihti on, siis tõenäoliselt ka isa tahab oma last toetada, kuid puudu jääb oskustest. Hea suhte loomise ja igapäevaste konfliktide lahendamise oskuseid saab õppida näiteks Gordoni perekoolis – www.sinamina.ee Raamatutest võib lugeda Gordoni „Tark lapsevanem“ või Faber ja Mazlish „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata nii, et nad räägiksid“.
Võib öelda, et lapsel on kaks vanemat olemas ja nemad jagavad vastutust vanematena. Uus elukaaslane jääb ideaalis eelkõige elukaaslase rolli ja pigem toetaks oma partnerit vanemaks olemises ega võtaks ise vanemlikku vastutust. Teil on oma elukaaslasega seega eelkõige paarisuhe ja teie elukaaslane jagab vanemlikku vastutust lapse emaga. Kui need piirid lähevad segi, siis tekibki tavaliselt liigselt pingeid. Paistab, et teie arvates ei ole teie elukaaslase panus lapse eest hoolitsemisesse piisav ja seega püüate ise teha rohkem. Kuid seejärel kogete oma autoriteedi piiratust ja see on kasuvanema puhul tavaline. Laps lihtsalt ei kuula. Laps ei vaja uut ema. Tõenäoliselt ei vaja 10 aastane laps ka „hoidmist“ nagu ütleb isa, kuid kindlasti olen ma nõus teiega, et laps vajab tegelemist ja suhet isaga. Ütlete, et isa läheb kodust ära ja joob õlut, siis kui laps tuleb. Tõenäoliselt vajab teie elukaaslane tuge, kuidas olla isaks 10 aastasele nö hüperaktiivsele poisile. Kindlasti ei ole see lihtne. Seetõttu soovitan pöörduda pereterapeudi poole, kelle abil lahendusi otsida, kuidas piire seada ja kuidas ilma karistuse ja ähvarduseta lapsega suhelda.
Teie võite enda jaoks mõelda, kuidas eristada vanemlikku suhet ja paarisuhet. Kas näete võimalust, kuidas vanemlik roll maha panna? Teie saate ilma süüdistusete ja kriitikata väljendada oma mõtteid ja kogemust oma mehele ja tema peaks suhtlema lapse emaga. Kui teie sekkute nende vahelisse suhtesse või tõmbate lapse ema oma nö paarisuhtesse (kui mees teie muret tõsiselt ei võta) siis võib see pingeid juurde tekitada. Parem on alati otse rääkida, kuid ikka enda seisukohast lähtuvalt. Võite mõelda üldiselt enda ja oma suhte peale ja küsida endalt järgmisi küsimusi. Kas olete rahul oma paarisuhtega? Kas te saate rääkida mehega oma muredest, rõõmudest, vajadustest ja unistustest. Kas te arvestate teineteise vajaduste ja tõekspidamistega? Kuidas saaksite lähedust ja teineteisest hoolimist veelgi suurendada. Mida vajate, et tunda suuremat rahulolu suhtest? Mida teie mees vajab? Lapsed vajavad kogeda täiskasvanute omavahelist armastavat õhkkonda. Armastus saab muutuda nähtavaks vaid siis, kui inimesed seisavad oma vajaduste eest ja austavad teise inimese vajadusi.
Üks väga hea ja õhuke raamat on veel Jesper Juuli „Minu piirid – sinu piirid.“ Usun, et see võib anda ka inspireerivaid ja toetavaid mõtteid.
