meie 4,5-aastane on muidu tubli ja hakkaja laps, aga lasteaiapidudel esineda ei julge ning ei osale ka lasteaias laulutundides ega võimlemistunnis. ütleb, et kardab võõrastele esineda ja tunnis lihtsalt ei meeldi teistega koos teha.
muidu mängib lasteaias teistega koos küll. kodus laulab kõik laulud ette ja näitab kõik harjutused ka ära, mida lasteaias tunnis pealt vaadates nägi. kodus ja väiksemas seltskonnas (sõpradele-sugulastele) julgeb esineda küll.
kuidas teda aidata? ta ütleb, et tahaks esineda, aga ei julge.
ja see on kogu aeg nii olnud, mitte ainult viimasel ajal.
Tuttav mure. Sama probleem, aga mitte lapsega - endaga, kuigi olen juba 22.
Kirjutangi veidi, mida mina tunnen seoses avalike esinemistega. HUvitaval kombel ei valmista mulle näitlemine, luuletuse lugemine, ettekande tegemine või kõne pidamine mitte mingit raskust. Minu probleem seisneb selles, et ma ei suuda publiku ees laulda. Ei taha küll nii öelda, aga häält on rohkem, kui paljudel kõigile teada-tuntud lauljatel. Proovid omaette või õpetajaga on alati fantastilised ja kes kuulma on juhtunud on ülimalt üllatunud. Jõuan lavale, näen publikut ja klõnks - jalad värisevad, hääl väriseb ja puhtast laulmisest ei tule mitte midagi välja. Alati mõtlen, et no nüüd saan hakkama - ja läheb jälle kõik metsa. Algul oli see seotud ka mikrofonihirmuga, aga sellest saime üle kui hakkasime proovides mikrofoni kasutama. Kust see hirm tuleb - ei tea....mida ma kardan, ka ei tea - nüüdseks juba uut ebaõnnestumist vist...
Mis mu pika jutu mõte oli: püüa jälile jõuda, miks laps kardab. Äkki on kunagi midagi viltu läinud, äkki on keegi kunagi naernud (mitte isegi pahatahtlikult), äkki on ta pidanud tundma piinlikkust teiste inimeste ees. uuri, mida ta kõige rohkem kardab - ebaõnnestumist, väljanaermist, teiste arvamust....
Hoian väiksele saatusekaaslasele pöialt. Loodetavasti saate hirmudest jagu ja laps saab esineda - eriti kui talle see meeldib. Mina vist jäängi laulmist kartma ja nii laulan lapsele (ta veel ei oska öelda, et ole vait )...või....du¹i all
Mure muidugi nii Teil kui lapsel, tahaks ju temagi esineda ja vanema süda rõõmustaks ka oma last teiste seas esinemas nähes. Ja kui osata last kuulata ja toetada, on lootust hirmust välja kasvada.
Lasteaia jõulupeod on ilmselt möödas, kodused veel ees. Loodetavasti on Mari - Liisi soovitustest kasu olnud.
Lapse hirmu puhul ei aita selgitamine, et karta pole vaja ega teiste, julgemate, eeskujuks toomine. Ja hirmust ja ebakindlusest ülesaamine on protsess, milleks kulub aega ja vanemate teadlikku käitumist.
Kõigepealt tasub üle vaadata oma suhtlemisviisid. Kas keegi kasutab lapsega suheldes sina-keelt, mis varjatult kahjustab lapse enesehinnangut? Vt. Th Gordon "Tark lapsevanem" ja L.Ruskovska "Kuidas teha last õnnetuks". Kui vastus on jaatav, selgitage selliselt käitujale, kuidas see last kahjustab. Arutage, milliseid omadusi lapses kujundada tahate, kas enesekindlust ja eneseusaldust või kartlikkust ja ebakindlust. Nende omaduste kujundamiseks on erinevad kasvatusoskused. Gordoni perekoolist oleks siin palju praktilist kasu.
Omavhelist suhtlemist jälgides pange tähele, ega last ei norita(vahel tehakse seda kodus naljaviluks, halbade kavatsusteta, kahjustab aga ikkagi) või tema üle nalja ei visata. Sellised täiskasvanute meelest pisiasjad võivad lapsele sügavalt hinge minna.
Ka vanema(te) ranged nõudmised võivad last ebakindlaks muuta, tekib hirm eksida, mitte piisavalt hea olla. Vanemad tihtipeale jätavad ütlemata, mis meeldib, mis on hästi, tuuues välja selle, mis läks valest või ei tulnud nii hästi välja kui oodanuks. Nt. Laps loeb peol luuletuse, läks segi, kuid tuli meelde ja luges lõpuni. Vanem ütleb:"Kuidas sul siis segi läks, kodus teadsid ju küll." Toetavam oleks:" Tore,et sul meelde tuli ja lõpuni lugesid."
Ega last ei võrrelda teistega?
Oma käitumised üle vaadatud, on oluline, kuidas last toetada siis, kui tal kartus ja mure parasjagu päevakorral on. Siis on tõesti abi aktiivsest kuulamisest, st. et kuulate lapse tundeid ja väljendate neist arusaamist oma sõnadega. Nii näeb laps oma hirme justkui peeglist ning see aitab tal ka lahendusi paremini näha. Kui tunded ära kuulatud ja selge, mida laps kardab, saab koos arutleda võimalike lahenduste üle.
Nt.mõnel lapsel on julgem, kui võtab kodust kaasa mõne väikse asja, mida pihus pigistada, kui kartma hakkab. Teine vajab, et ema ei istuks ta selja taga, vaid ta saaks ema poole vaadata, kui vaja. Mõnel aitab hästi mõne olukorra meenutamine, kus ta oli julge. Laps võib kindlust saada teadmisest, et jõuluvana ei hakka temaga riidlema, kui tal jugus ära kaob. Lahendusi on palju ja erinevaid.
Ja vahel on hoopis vanemad ebakindlad ja kartlikud, laps püüab selle justkui õhust ja mudeldab. Nii et küsige endalt, kas olete ise julge ja pealehakkaja. Kui ei, vaadake oma hirmud üle ja püüdke leida viise neist jagusaamiseks, võidate Teie ja võidab laps.
Kartlikkusest ja ebakindlusest on samas alafoorumis kirjutatud nt. 07.10 05 "Enesekindlus ja madal enesehinnang" ning 05.09.05 "Laps võõrastab".
Ilusat pühadeaega!
)...või....du¹i all