Minu küsimus on selles, kuidas harjutada 2-aastast last potil käima. Sai kaheseks nädal tagasi. Esimese pojaga läks 1a 10 k vanuses kuidagi kergesti - harjumiseks kulus nädalajagu aega. Aga nüüd noorema pojaga olen hädas - viimasel nädalal pissib ta süüdimatult igale poole, kuhu juhutub, ja siis nutab ise kõva häälega selle juures, kuni ma ära koristan. Ka siis, kui pissimis ajal ütlen, et istu kõrvalolevale potile, ta seda ei tee. Samas ise "jutustab", et kõik käivad poti peal- vanem venna on suur autoriteet igas asjas. Harjutanud oleme paar-kolm nädalat.
Äkki mõni hea nipp? 2-aastasel võiks see "nõks" küll ära käia juba, et ta saaks aru, mis ja kuidas... Viimastel päevadel on meil sellepärast lausa tülid olnud, kuigi tean tegelikult küll, et pahandades ei saavuta ma nagunii seda efekti, mida soovin.
Iga laps on unikaalne indiviid ja areneb omas tempos. On lapsi, kes räägivad kaheselt, on neid, kes sel ajal vaid üksikuid sõnu lausuvad... sama potilkäimisega.
Ütlete, et teie esimene poeg hakkas vaid nädalase harjutamisega potil käima aasta ja kümnekuuselt- suurepärane, järelikult oli tema organism selleks protsessiks valmis.
Ilmselgelt erineb teie teine laps esimesest ning olles just saanud kaheseks- on teie kui vanema ootus üpris kõrge- ..."et käiks ära see "nõks", et ta saaks aru, mis ja kuidas..."- vend ju sai hakkama... võib see nii olla?
Küsiksin, et mis siis juhtub, kui teie laps ei ole valmis veel hetkel potil käima? Kelle huvid või vajadused saavad kahjustada? Kellel on probleem? Praegu tundub, et nii teil- miks ometi laps ei saa hakkama; kui ka lapsel- on õnnetu, et ei suuda teie ootustele vastata (tajub teie pettumust enda suhtes).
Kirjast selgub, et olete paar nädalat harjutanud ning (loodan et sain õigesti aru) hoiate päevasel ajal last ilma mähkmeta: ..."viimasel nädalal pissib ta süüdimatult igale poole, kuhu juhutub, ja siis nutab ise kõva häälega selle juures, kuni ma ära koristan."
See, et laps on juhtunu pärast häiritud- on õnnetu ning nutab, näitab, - et ta ei tule veel potti pissimisega toime ning tagasiside vanematelt teeb teda kurvaks.
Ütlete, et viimastel päevadel on teil sellel teemal olnud lausa tüli majas ning olete lapsega pahandanud- samas tõdedes, et teate selle kasutust. Teil on õigus, pahandamine, halvustamine või etteheited ei aita teie kaheaastasel lapsel potti pissimist selgeks saada. Vastupidi- see tekitab temas stressi ja tema õpi- ja sooritusvõime langeb veelgi.
Hea oleks teada, et spetsialistide sõnul võib lapsel potilkäimise harjumus välja kujuneda kahe-kolme kuuga. Kindlasti ei ole mähkmetest loobumise kiirus/potti pissimise oskus seotud lapse intelligentsusega- vaid hoopis lapse füsioloogilise arengu küpsusega, võimega kontrollida oma põie tühjendamise funktsiooni (samuti soolte).
Harjutamisperiood läheb tõusude-mõõnadega ning eeldab teilt kui täiskasvanult rahulikuks jäämist ja positiivset suhtumist lapsesse. Vaid teie rahulikkus, toetus ka ebaõnnestumiste korral on see, mida laps vajab.
Antud situatsioonis võib kasuks tulla nö aja maha võtmine, ehk teisisõnu jätke mõneks ajaks potilkäimise harjutamine katki. Elage oma igapäevast pereelu, tundke teineteisest rõõmu- ja küll see potilkäimise oskus ka teie lapsel õigel hetkel, kui lapse areng seda võimaldab, - ka ilmneb. : )
Kuidas vastata inimesele, kes ütles, et see, et laps ei ole nõus potile minema, on sellest, et liiga hilja hakkasin harjutama? :O Ma ei osanud kohe midagi öelda - kas tõesti oleksin pidanud juba varem sobivat aega katsetama.....
Teie viimasest postitusest sinamina foorumisse on möödunud kümme päeva- taaskord pöördute oma kaheaastase lapse pissima õppimise teemaga. Paistab, et teema on endiselt päevakorras ja "kuum".
Seekord soovite teada, mida oleks tulnud vastata inimesele, kes leidis, et oma last oleks tulnud potiga harjutama hakata palju varem, kui te seda tegite.
Kirjutate, et ei osanud sellise vastuse peale kohe kuidagi reageerida ja kui ma nüüd teist õigesti aru saan- tunnete vist segadust ja süütunnet?
Kas võib olla nii, et tajusite selle inimese jutus etteheidet enda kui lapsevanema pihta, et olete midagi valesti teinud (maha maganud õige aja)?
Kuidas vastata? Kui kaks inimest suhtlevad, on abiks teineteisest arusaamisel aktiivne kuulamine ja tehnikana ümbersõnastamine. Sageli inimesed väljendavad end mitte otse vaid "ümber nurga" ja selleks, et teise inimese jutust aru saada, tuleb kasuks, kui proovin kuuldu mõtet inimesele oma sõnadega tagasi öelda. See tähendab, et kui teile öeldakse:"...sinu laps ei ole nõus potile minema sellepärast, et liiga hilja hakkasid harjutama", võib ümbersõnastus olla näiteks selline- a) kui sõnastan sisu: "...sinu meelest oleks olnud abistav see, et oleksin last palju varem potiga harjutama hakanud"; b) kui peegeldan sõnumist kumama jäänud tunnet: "...kuulen sinu poolt öeldus etteheidet".
Mida iganes vestluspartner siis teie ümbersõnastusele vastab (kas nõustub, et jah, just seda ma mõtlesin; või ei- pidasin silmas hoopis seda, et...), läheb teie vestlus edasi ja selgus süveneb.
Aktiivset kuulamist soovitan teil kasutada vestluses just olukordades, mis tekitavad teil emotsioone (on teile probleem)- kuulamine aitab teil vestluses rahulikuks jääda.
Igal inimesel on õigus oma arvamusele ja teil niisamuti. Isegi kui me teise inimese arvamusega päri ei ole, saame temaga suhelda rahulikult- ta ära kuulates.
