Tere!
Kirjutan teile oma peagi 4-aastaseks saavast tütrest. Ta on olnud algusest peale väga julge, aktiivne, uudishimulik ja püsimatu. Talle meeldib kõigiga suhelda, ta ei pelga võõraid ning armastab tähelepanu keskpunktis olemist. Mulle on algusest peale teinud muret tema aktiivsus, kuna tema jaoks on olnud väga raske püsida paigal olukordades, kus peab ootama või vaikselt istuma jne.
Tõsisemad probleemid algasid temaga umbes 2,5-aastasel, kui laps läks lasteaeda. Ta jäi sina esimeset päevast peale väga hästi ja pigem oli nuttu ära tulles, kuna talle endale seal väga meeldis. õpetajad küll kiitsid, et ta väga hästi kohanes ja oli muidu igati tubli, aga ta kippus teisi lapsi ilma põhjuseta hammustama, lööma ja lükkama. Nägin seda mõnel korral ka ise pealt, ta ei teinud seda vihaga, hoopis naeris. Seletasime küll talle koguaeg, et ei tohi lüüa/hammustada, teisel lapsel on valus jne jne, kuid tulutult. Arvasin, et asi võib ka selles olla, et laps ei oska end veel piisavalt hästi suuliselt väljendada. Ka oli selles vanuses probleeme sellega, et kui midagi ei saa või on mänguväljakult/külast vaja ära tulla, on kohe kisa lahti, visatakse ennsat pulgaks jne. Külas olles kiputi kappides kolama, ei kuulatud, kui öeldi, et ei tohi jne. Lugesin kasvatusalaseid raamatuid, üritasin oma lapsele selgeks teha, mida tohib ja mida ei tohi. Minu sõbranna, kelle endal on väga hea käitumisega laps, ütles mulle pidevalt, et olen liiga leebe ja luban lapsel kõike teha. Ma keelasin, rääkisin, selgitasin jne, mida muud ma teha oleks saanud, kui laps ikkagi ei kuula mind? Tundsin pidevalt, et ei saa lapsega hakkama. Tundsin isegi oma lapse pärast häbi ja soovisin, et minu laps oleks ka rahulik, häbelik jne.
Kui laps teisel aastal lasteaeda läks, umbes 3-aastaselt, siis hakkasin ka sealt saama järgi minnes kommentaare, et laps ei kuula sõna, ei korista mänguasju ära, teeb teistele haiget, ütleb halbu sõnu jne.Nüüd oli kevadel arenguvestlus ja jällegi last kiideti, et muidu on väga tubli, on ilusti arenenud, aga vot sõna väga kuulata ei taha ja lööb, hammustab jne. Oleme talle koguaeg üritanud selgitada, mida tohib ja mida ei tohi, keelanud, riielnud, püüdnud ilusti temaga rääkida. Ta teab ise ka, et ei tohi halbu sõnu öelda ega teistele haiget teha, kuid ikkagi teeb. Oleme lapse isaga nõutud ja lasteaiaõpetajad samuti. Tunnen, et teiste laste vanemad suhtuvad minusse halvasti, justkui ma ei kasvataks oma last piisavalt hästi ja sellepärast ei ole viimasel ajal last lasteaeda ka eriti viinud. Samas kodus on temaga ka VÄGA raske.
Nüüd on meie peres ka väike beebi, mis on olukorda kõvasti halvemaks teinud, samas olid kõik need probleemid olemas ka enne beebi sündi. Põhiline probleem ongi meil see, et tüdruk ei kuula sõna. Näiteks kisub ta koguaeg asju, mida puutuda ei tohi (televiisor, arvuti, mobiiltelefonid). Vahest, kui arvuti või televiisor töötab ja mina näiteks pisemat toidan, hakkab tema televiisoril kanaleid edasi-tagasi klõpsima, keelan teda korduvalt, kuid tema ei tee teist nägugi ja laseb muudkui edasi. Või kui ta ronib kuskile või võtab midagi, mina keelan või palun tal enda juurde tulla, siis aitab vaid see, kui lähen ise tõstan ta ära või võtan keelatud asja käest. Kui on vaja istuda söögilaua taga ja süüa, siis tema võtab tihti vaid paar ampsu ja hakkab ringi jooksma. Kui kõik koos sööme, siis istub ta meelsamini laua taga, aga jällegi pole beebi kõrvalt võimalik alati temaga koos süüa. Üldse on ta püsimatu, näiteks ei jõua kunagi kuulata kaua, kui talle raamatut lugeda, tahab kohe lehte keerata või hakkab muude asjadega tegelema. Kui panen beebit magama ja palun tal vaikselt olla, siis ta lihtsalt ei suuda, jutustab ja trambib koguaeg. Enda järgi ta ei korista peaaegu üldse, vaid suure riidlemisega paneb mõned asjad kokku. Üldse teebki ta kõike justkui risti vastupidi sellele, nagu peab ja tohib ning kui keelad/selgitad, juhendad, kuidas teha, siis ei kuula või keeldub. Ütleb lihtsalt, ei taha, ei tee. Tee, mis tahad. Kui temaga riielda, siis teeb nägusid ja ütleb"Sa oled paha!". Vahel hoopis hakkab muudest asjadest rääkima. Näiteks kui riidlen, et ei tohi karjuda, kui beebi magab, siis tema ütleb selle peale hoopis, et miks ta ei või vanaema juurde minna. Kuigi need asjad pole üldse omavahel seotud. Olen väsinud ja tüdinud keelamast, riidlemisest, hääle tõstmisest. Miski ei aita. Tõsi, ei aita ka see riidlemine ja keelamine, kuid kuidas ometi panna last ennast kuulama? Muretsen juba pisema lapse pärast, sest tema ju ei pea ometi hommikust-õhtuni seda pealt kuulama ja nägema ning olen ise pidevalt väga ärritunud. Eks praegu saab ta tunduvalt vähem tähelepanu, sest beebi nõuab ka palju aega ja tegelemist, aga kui tüdruk koguaeg mind oma käitumisega kurjaks ajab, kaob mul üldse igasugune isu temaga mängida ja omaette tegeleda.
Lisan ka veel, et leidsime lasteaiaõpetajatega mõlemad, et lapsega tuleks pöörduda psühholoogi või psühhiaatri juurde, kuna kahtlustame ATH-d. Aeg saigi pandud lastepsühhiaatri juurde, kuid järjekord on mitu kuud.
Teie pikast ja põhjalikust kirjast võib lugeda, et olete nõutu ja mures oma pea neljaseks saava tütre pärast. Juba varakult ilmnesid ta iseloomu erisused- laps ei suutnud oodata, vaikselt istuda, oli püsimatu. Teisalt on teie tütar aktiivne, uudishimulik, julge ning kohaneb kiiresti ja kergelt uute olukordade ning inimestega.
Lasteaia esimene aasta jooksul tegi muret kasvatajatele ja teile lapse ebakohane käitumisviis- hammustamine ja löömine. Nagu isegi nimetate, võis see olla tingitud väikelapse vähesest verbaalsest väljendusvõimest. Oskamatus oma pahameelt, pettumust, kurbust või teisi tundeid sõnadega väljendada kompenseeritakse eakohaste/käepäraste "vahenditega" (hammustades).
Vastutustundliku vanemana olete tutvunud paljude erinevate kasvatusalaste raamatutega- saan aru, et meetod, mida olete oma tütre ebakohase käitumise muutmiseks kasutanud, on- rääkimine/selgitamine sobivast ja mittesobivast käitumisest ning lisanud sinna juurde ka käitumise mõju/tagajärjed teisele inimesele (näiteks: "Teist last ei lööda, ta saab haiget").
Tõhusamaks probleemilahenduseks saate vanemana kasutada mina-sõnumeid, et anda lapsele teada teid häirinud käitumisest (kehtestate ennast mittesüüdistaval moel), näiteks: "Kui mänguasjad on peale mänguaega põrandal, siis selle asemel, et saaksime koos unejuttu nautida, pean neid maast korjama- siis see pahandab mind ja teeb kurvaks ka"). Viimases näites on sisse toodud kahju vanemale ja mis tundeid see temas tekitas. Selleks, et teie kehtestamine ka toimiks, olge valmis nüüd kuulama last- mis iganes ta vastab või emotsioone ta kehakeel väljendab- peegeldage see talle sõnumina tagasi. Koostööd saavad teha vaid inimesed, kes teineteist austavad ja teineteise ärakuulamine on selle kohta selge tõend. Vanemana võiks olla lapse koostööle saamine just see meetod/viis, mis aitab ettetulevaid probleeme parimal moel lahendada. Kui lapse tunded/sõnum tagasi peegeldatud, saate taaskord edastada oma mina-sõnumi (teil on vajadus, teie seisate oma õiguste eest) ja taoline kehtestamine-kuulamine toimub niikaua, kuni laps on rahunenud ja valmis teiega koostööd tegema. Küsige- mis me nüüd teeme, mõtleme koos, kuidas seda muret lahendada?!
Siinkirjutaja leiab, et suhtlemine ja enda vajaduste ja mure väljendamine ausalt ja teist süüdistamata läbi mina-keele - koostööle kutsudes- on kindlasti tõhusam viis kui riidlemine, näägutamine või karistamine. Oma kirjas toote välja, et olete väsinud riidlemast ning tunnete ennast ärritunud, tüdinuna ja kurjana. Ilmselgelt tunnete ennast halvasti- selges mina-keeles oma vajadustes edastamine võiks olla alternatiiv ja teid toetav.
Aga see võtab aega ja nõuab järjepidevust ja meelekindlust vanematelt ja kõikidelt teistelt täiskasvanutelt, kes lapsega toimetavad. Alati põhjendada ja selgitada, miks mingi käitumine ei ole aktsepteeritav ja millist käitumist selle asemel oodatakse.
Oodatava käitumise lisamine annab lapsele selged suunised- võimalik, et ta ei tea/ei tunneta, mis tagajärjed/mõju käitumisel võivad olla ja seetõttu on talle abistav, kui lisate oma mina-sõnumile käitumise positiivse alternatiivi.
Ütlete, et olukord muutus raskemaks peale teise lapse sündi- ebakohane käitumine (sõnakuulmatus) on sellest ajast vaid süvenenud. Mida tuleb ka mõista- teie tütar sai kolm aastat teie ja teie abikaasa jagamatut tähelepanu ning ühel päeval see lihtsalt muutus. Nüüd on majas beebi, kes vajab erilist hoolitsust ja tähelepanu ning arvatavasti on ka teie ootused oma tütrele muutunud- näiteks: peaks juba ise hakkama saama, sel ajal kui beebit toidate. Selle asemel on laps veelgi sõnakuulmatum ja ebakohane käitumine muutub pigem siis, kui tegelete temaga otse (toote ta ära, võtate käest keelatud asjad) riidlemise asemel. Mis annab sõnumi, et ta vajab teie tähelepanu.
Julgustaksin teid abikaasaga leidma oma vanemale tütrele igas päevas kasvõi pool tundi, mil tema saab teie jäägitut tähelepanu- ühine lauamäng, jalutuskäik, multikavaatamine jne. jne. Kindlasti olete beebiga hõivatud, samas saate abikaasaga jagada, et ühel päeval tegeleb isa, teisel teie oma tütrega. Seda nimetatakse sina- mina ajaks- mõte selles, et laps saab kogemuse, et ta on oluline ja tähtis ja et ka vanem naudib koosveedetus aega ja tegevust. Tugevneb emotsionaalne side, kontakt.
Ehk on võimalik luua ka pere traditsioon- kui ei ole võimalik igal õhtul ühiselt süüa, siis ehk nädalavahetusel. Kirjutate, et laps sööb parema meelega ja rahulikumalt, kui kogu pere sööb ühiselt. Laps vajab kindlaid reegleid ja traditsioone- need annavad ta olemisele selge ja turvalise raami.
Kui kahtlustate ATH-d, on teie lapsele seda enam vaja turvalisi ja selgeid piire. Lisan siia ATH lehel www.ath.ee olevad soovitused lapsevanemale, millistest ka teile võiks abi olla (isegi kui edaspidi ilmneb, et tütrel ei ole seda diagnoosi): - ole igapäevastes nõudmistes järjekindel;
- koosta kindel päevakava koos lapsega. Ära unusta, et päevakava lapsele tähendab päevakava ka Sinule;
- pane päevakava pereliikmetele nähtavale kohale. See võib olla ka piltidena;
- suulised korraldused lapsele olgu lühikesed, konkreetsed, arusaadavad, aga "emotsioonideta";
- ühtlusta kodu ja lasteaia/kooli nõudmised;
- ühtlusta teie kui vanemate ja vanavanemate nõudmised;
- kiida last kohe, kui ta midagi hästi tegi. Ära vanu pahandusi meelde tuleta;
- kui laps käitub valesti, paku välja parem käitumisviis;
- vahel soovib laps peale vihapurset üksi olla, anna lapsele teada, et austad ta tahtmist ja oled nõus konflikti lahendamist edasi lükkama;
- laps ei pruugi tajuda, kuidas tema käitumine teistele mõjub. Selgita lapsele tundeid, mida ta käitumine teistes esile kutsub;
- vesi rahustab last. Luba tal kraani all või kausis sulistada. Palu tal vahel nõusid pesta;
- innusta last tegelema erinevate spordialadega - ujumine, judo, jalgpall. Mõnele sobib ka kalastamine, jalgrattasõit ja toiduvalmistamine;
- last rahustab, kui ta saab midagi käte vahel mudida või rebida. Ära pööra sellisele tegevusele liigset tähelepanu;
- näita lapsele, et sa teda armastad. Kuna hüperaktiivsel lapsel on palju ebaõnnestumisi ja pahandusi, siis vajab ta Sinu toetust.
9 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
