ma olen mures oma 5 a poja pärast ,kes ei taha enam üldse süüa .hommikul keeldub täiesti toidust ,isegi puuvilja ei soovi ,läheb söömata lasteraeda ja seal 12 söök alles ,öhtul jälle kodus väga harva kui sööb .muidugi magusat tahab ,kuid me ei anna ,kui sööb miskit siis ikka nati midagi saab .see söögitrall on ajanud mul närvid nii läbi...tunnen ei jaksa ,olen selgitanud ,oleme rääkinud söömisest ,oleme asendanud pudru maisihelvestega ,ja muu kröbinatega ...ei ikka...kuidas saada laps röömsalt sööma ???vöi peaks ta siis loobuma hommikusöögist ,kui ei taha .ma ei tea kohe ,minul juhe koos juba .
Selles olukorras on oluline kindlasti mitte jõudu kasutada. Söömisest midagi, mis lapsel seostub sundimise ja kontrolliga. Ka teie muretsemine ja ärevus ei aita kindlasti lahendusele lähemale. Sinnapoole viib mõistvus ja kannatlikkus.
Lastearstide soovitus sarnases olukorras on hoolitseda selle eest, et need toidud, mida laps sööma nõustub, oleksid igati kvaliteetsed ja tervislikud, kasulike ainete peitmine (nt kliid pannkoogitaignasse) jm nipid on samuti omal kohal. Arstid soovitavad samuti kinni hoida toidukordadest, nende vahel ei tohiks lasta lapsel näksida, loobuda tuleks magusatest mahlajookidest jms, mis vähendab isu.
Kuid kõige tähtsam on, et te ise üle ei muretseks. Kui laps iga kord ärgates, söögilaua taha istudes, õhtul lasteaiast tulles tajub teie pinget ja kuuleb teie sisekõnet: kas ta täna sööb? kui palju ta sööb? kas mu närv peab vastu?, läheb ka tema pingesse ja isutus suureneb.
Soovitan pakkuda lapsele ikka endise järjekindlusega süüa, kuid mitte pealetükkivalt ja mitte rohkem kui paar korda. "Sa ei soovi? Mulle küll maitseb..."; "Sa ei taha rohkem midagi? Hästi, mine siis mängima." Läheb aega, enne kui lapse sisemine pinge kaob. Praegu tundub olevat nii, et iga kord, kui tuleb söögist juttu, tunnetab laps teie ärevust, pahameelt ja pettumust tema suhtes. Siin oleks vaja muutust: kui võimaldage lapsel tajuda, et olete mõistev, tolerantne, toetav.
Püüdke mõelda ka laiemalt, millised teie käitumised ja millega seoses on ehk viinud praeguse olukorrani. Nii võite leida võtme, mis lahenduseni viib. Vahel on nähtav, et lapsel on puudu eakohasest otsustusõigusest ja sellest, et temaga arvestataks. Mittesöömise või väga valikulise söömise kaudu laps lihtsalt kehtestab ennast. Nii et soovitan vaadata üle, millised piirid valitsevad lapse ümber. Nii liialt jäigad kui ka liialt lahtised piirid võivad põhjustada sarnast käitumist, nagu kirjeldate teie. Mõtlemiskoht on ka, kui palju saab laps tõelist tähelepanu oma vanematelt. Käitumine n-ö ebasoovitaval viisil on üks laste viise saada täiskasvanu tähelepanu ja hoolivust, loomulikult on see alateadlik.
On hästi oluline mõista, et laps annab oma käitumise kaudu märku oma vajadustest. Lapse käitumist ei pea mõistma, kuid tema vajadust mõista on hädavajalik.
