Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Lapse käitumine teeb murelikuks

J.L
Külaline
Postitatud 17.05.2012 kell 13:36
Mul laps 1,7 aastane ja kõne ei ole kõige parem, mõned üksikud sõnad. Viimasel ajal ka suht sõjakas ja närviline. Silmsidet ei otsi ja võõraste tähelepanu ja kontakti ei talu, hakkab närvitsema. See kõik on tal tekkinud umbes peale aastaseks saamist. Enne seda oli seltsiv ja rõõmus laps, lehvitas ja suhtles omas keeles. Kas see võib olla ealineiseärasus või midagi hullemat? Olen mures kuna nii raske on lapsega käia õues, kui teda kõnetatakse siis saab kurjaks ja hakkab karjuma. Teiste lastega ei oska eriti mängida, pigem tõukab ja tõrjub eemale.
Auli Kõnnussaar
Psühholoog, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 20.05.2012 kell 16:35
Saan aru, et olete mures kuna teie rõõmus ja seltsiv laps on hakanud viimase seitsme kuu jooksul käituma tõrjuvalt ja sõjakalt. Teie küsimus on selles, kas tõrjuv käitumine võib olla ealine iseärasus või mitte ehk kas peaksite üritama leppida lapse käitumisega või püüdma midagi muuta. Lühidalt öeldes annab lapse nutt ja nö halb käitumine alati märku sellest, et laps tunneb ennast mingil põhjusel halvasti. Seega võib arvata, et miski ei lase lapsel kasvada ja areneda rahulikult ning rõõmsalt. Põhjuseid võib olla palju ja erinevaid ning lühikese kirja põhjal on raske midagi oletada. Saate luua selgust, kui lähete oma lapsega koos mõne psühholoogi või perenõustaja juurde, kellega konkreetsemalt arutada ning koos võimalikke lahendusi otsida. Nõu võite kindluse mõttes küsida ka perearstilt.

Tõsi on see, et peale esimest eluaastat hakkab lapse tahe hoogsamalt arenema. Laps avastab oma enda tahet ning teeb aina aktiivsemaid katsetusi selle kasutamisel. Vanuses 1-3 areneb lapses iseseisvus ja sõltumatus. Laps vajab sel ajal ühelt poolt julgustust ja sooja toetust oma püüetele ise näiteks riidesse panna või süüa ning teiselt poolt selgeid piire. Vanemad peaksid näitama enda ja teiste inimeste piire, et lapsel oleks võimalik tutvuda maailmaga nii nagu see on. On ju loomulik, et lapsel pole elukogemust ning seetõttu on ebaõnnestumised kerged tulema. Piiride panemisel saab olla konkreetne ja soe üheaegselt, et ei oleks lapse häbistamist, kuna häbistamine takistab iseseisvuse arengut. Oma tahte olemasolu ja julgust seda teistega arvestaval viisil väljendada, on inimesel aga edasiseks arenguks hädasti vaja.

Vanematele on tavaliselt see vanus üsna väsitav, kuna keeruline on hoida tasakaalu julgustamise ja piiride näitamise vahel. Ideaalis saab vanem näidata oma piiri ning suhtuda mõistvalt ja soojalt lapses seepeale tekkivatesse tunnetesse. Üks võimalus, mil laps võib tõrjuvaks ja sõjakaks muutuda, on see, kui laps ei taju, et tema vajadused ja kogemused ei ole täiskasvanute poolt mõistetud. Kui sellised mitte mõistmise kogemused kuhjuvad ja laps ei saa turvaliselt oma pahameelt väljendada, siis võibki ta hakata iga väikese asja peale nutma ja vihastama.

Pingeid aitab vähendada selline kuulamine, kus laps saab väljendada kõike, mis tema sees on ning ta kogeb, et vanem on tema jaoks olemas mõistab. Kuulata saab ka siis, kui vanem jääb oma piirile kindlaks. Kui vanem ei osta lapsele näiteks mänguasja ja laps on väga kurb ja väljendab oma pahameelt, siis saab vanem väljendada mõistvat suhtumist ja lubada lapsel nutta ikkagi. Sellest õpib laps, et iga soov ei täitu kohe ja kõike ei ole võimalik saada, kuid sellises olukorras on lubatud olla pettunud ja kurb ning jääda oma tahtmise juurde. Kui emale ei sobi lapse tahtmine, siis ei pea laps selle pärast häbi tundma – selline kogemus aitab lapses areneda iseseisvusel ja enesekindlusel. Kui laps kogeb, et teda mõistetakse, siis õpib ta ka teisi mõistma.

Võite oma lapse puhul vaadata, kas võib olla tegemist ealise eripäraga ehk vajadusega oma tahtmist saada ning tahtmise mitte saamisest tuleneva pahameelega. Kui see on nii, siis võite heade soovituste saamiseks lugeda ka mõnda raamatut. Näiteks Aletha Solter kirjutab oma raamatus „Nutt ja jonnihood“, kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla. Raamatust leiate nippe ja teadmisi, kuidas nutva või raevutseva lapsega käituda ja teda ning ennast toetada. Teine hea raamat on Gertrud Teuseni „Jonniiga“.
Kui teil on aga võimalus, siis soovitan pöörduda meie nõustajate poole www.sinamina.ee.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!