Tere, mul on selline probleem. Laps õppis õigel ajal rääkima ja ütles ikka tavapäraseid sõnu, nagu auto, aitähh jne. Mõne aja möödudes ei räägi ta enam ühtegi sõna, ainult laliseb oma keeles. Ta on 2 aastane ja nelja kuune. Kõne puudub täielikult. Aru enamasti saab kui talle rääkida, ja kui midagi väga tahab, siis oskab ka seda näidata. Aga miks ma peaks tegema või kuhu pöörduma, et saada abi ?
Lapse arengul on suures piires oma rajajooned, teatud ajal hakkab laps tegema teatud asju. Ent selle kõrval on igal lapsel oma eripärane arengutempo, mida kindlasti tasub usaldada.
Mõelda tasub selle peale, mis võis tingida muutuse. Mis juhtus sel ajavahemikul, kui laps justkui asus sõnu ütlema, seejärel aga sellest loobus. Muutused ümbritsevas keskkonnas võivad lapse arengut nii soodustada kui ka takistada. Arengut takistavad tegurid võivad olla nii emotsionaalset laadi (intensiivsete tunnete ilmnemine, tülid perekonnas, isa-ema vaheline lahendamata pinge, lapse emotsionaalne trauma kukkumise või karistamise tagajärjel jms) kui ka füüsilist laadi (nt kogu pere kolimine, lapse "kolimine" vanemate toast või voodist oma tuppa ja voodisse jms).
Lapsele on vaja arenguks rahulikku, turvalist, armastavat keskkonda. Kui see on olemas, on olemas ka eeldused rahulikuks arenguks. Kui sellega on teie kodus kõik korras, siis võiksite lihtsalt mitte liialt muretseda puuduvate sõnade pärast. Olge lapse jaoks olemas, mängige ja tegutsege koos. Kui tunnete, et siiski ei saa muretsemata jätta, võite rääkida oma murest perearstile, kes teid vajadusel suunab lapseneuroloogi vastuvõtule.
Meil selline mure, et suvel kolmeseks saav laps räägib valikuliselt - emaga ja vanaemaga räägib 3-sõnaliste lausetega ja suure õhinaga, ent isaga vahel harva ühesõnaliste lausetega ning pudikeeles. Kas võib tegemist olla valikulise mutismiga?
Isa suhtub lapsesse kui tüütusse kohustusse, kellele peab oma aega ohverdama.
Lisaks sellele on mees olnud pikka aega töötu (ja väga närviline) ning alates sügisest läks õppima magistriõppesse, kus võttis lisaks täiskoormusele veel täiendava koormuse. Kodus on ta pahur, närviline või apaatne. Olen ise ka magistrant (lapsehoolduspuhkusel kuni 5. augustini, mil laps saab kolmeseks), ent teen aineid täpselt sellises tempos nagu lapse kõrval võimalik. Sel semestril on mul vaid kaks ainet deklareeritud, üks eksam on mais, teine juunis. Olen väga mures, sest näen, kui halvasti kodune olukord lapsele mõjub. Kui ma palun mehel lapse ees mitte karjuda, siis ignoreerib ta seda ja karjub edasi. Lapse päevakavast ta kinni ei pea, sest tema jaoks pole see tähtis. Kui ma meelde tuletan, et lapsel on juba uneaeg vms, hakkab ta lihtsalt karjuma ja ütleb, et ma kamandan teda. Mida teha? Lapsel on ilmnenud ka tikid (mehel endal on väga tugevasti) ja nüüd siis püüan teha kõik, et mees laps ees ei närvitseks ega karjuks. Kahjuks on tal ennast väga raske tagasi hoida ja heas tujus on ta vaid siis, kui ei pea last hoidma ning võib tegeleda hommikust õhtuni oma õpingute ja hobidega. Pealegi on ta pahane minu peale, et ma tööle ei läinud, kui laps sai kaheseks. Panime lapse lasteaeda ning ilmnes, et ta pole lasteaiaks veel valmis (venekeelne lasteaed, mujale ei saanud kohta, kõne areng peetus ja tekkisid tikid). Tegin otsuse koju jääda, et lapsel oleks rohkem aega lasteaiaga kohaneda. Laps käis lasteaias sügisel kaks kuud pool päeva korraga. Langetasin kindla otsuse lapse pärast veel aastaks koju jääda (mees mind majanduslikult ei toeta, kuna see oli minu otsus). Tal on raha piisavalt, see ei ole probleem. Lihtsalt kuna tegemist on minu otsusega, siis pean ise hakkama saama. Sügisel õpetasin inglise keelt ühele rühmale (minu ema hoidis sel ajal last) ja nii kogus mul veidi raha, et endale süüa osta ja lapsega koju jääda kuni suveni. Mees maksab lapsega seotud kulud. Minu arust on olukord väljunud kontrolli allt ja midagi peab ette võtma. Mehega asja ei saa arutada, sest ta hakkab kohe karjuma ja siis parastab, et näed, laps nüüd minu pärast närviline. Mida teha? Palun abi.
Logopeedi juures oleme käinud, tagasi kutsuti sügisel.
Laps on väga tundliku loomuga, ent samas ka kangekaelne ja piire katsetav.
Olete mures oma lapse pärast, samuti mehe käitumise pärast lapsega. Mure on igati põhjendatud, selline kodune olukord on lapse emotsionaalsele tervisele tõeliselt kahjulik. Pole vahet, kuidas me seda olukorda nimetame diagnostiliselt - see ei aita last, samuti ei saa last aidata logopeed, kui teie kirjeldatud olukord kestab.
Muidugi leevendab olukorda veidi see, et vanavanemad ja teie ise käitute last toetavalt. Loomulikult on vaja lapsele piire panna, kuid väga oluline on see, kuidas seda teha. Laps ei katseta piire - ta lihtsalt ei tea, kus need on, ja komistab nende otsa. Seda juhtub iga päev ka täiskasvanute maailmas.
Oluline on meeles pidada oma vanemliku vastutuse suurust. Selle eest vastutab vanem, kas lapsest kasvab endast ja teistest lugu pidav inimene, kes oskab hoolida iseendast ja märgata ka teiste vajadusi, kes julgelt, kuid teiste väärikust riivamata oskab seista enda eest - või läheb see kõik vastupidi. Kui laps täiskasvanute arvates üle reageerib, ei kuula jms, siis on vaja mitte keskenduda käitumisele, vaid mõelda, mis on selle käitumise taga. Laps käitub vajaduspõhiselt, mida väiksem laps, seda vähem on tal oskust öelda välja seda, mida ta vajab, soovib, või mis puudu on - ta väljendab seda kõike oma käitumise kaudu.
Vanemal on vaja õppida oma last "tõlkima", et temast aru saada. On kahetsusväärne, et laps, kes tegelikult on hädas, saab hoopis karistada halva käitumise pärast. On üldine reegel: mida hullemini laps käitub, seda suurem probleem tal on. Ja laps ei oska oma probleemi ise lahendada, ta ei saa oma probleemi tõttu tekkinud halbade tunnetega ise toime. Selleks on vaja tema kõrvale hoolivat täiskasvanut, kes püüab mõista ning vajadusel järjekindlaid ja selgeid piire paneb.
Ma eeldan, et te soovite, et lapsest kasvaks väärikas ja ennasttoetav täiskasvanu. See saab nii minna vaid siis, kui laps tunneb, et teda armastatakse, temast hoolitakse, temast peetakse lugu, et arvestatakse tema eakohaste vajadustega. Viimaste hulka kuulub ka see, et lapsel on eakohast otsustusõigust. Lapse jaoks on tema arengut takistav, kui tal pole õigust oma arvamusele, oma valikule-lahendustele, ei-ütlemisele jms.
Nn kangekaelne laps on lihtsalt see laps, kes meeleheitlikult kaitseb oma mina arengut, kuna ta tunneb, et tema mina surutakse pidevalt alla. Last – ja mitte ühtegi inimest - ei tohi alavääristada. Laps ei oska end selle vastu kaitsta. Kuid täiskasvanu peaks oskama. Kirja järgi võin arvata, et suhtes partneri ja lapse isaga saab kannatada mitte vaid lapse, vaid ka teie eneseväärikus. Milline võiks olla põhjus, et te seda talute? Kas olete püüdnud mehega rääkida, millised pöördumatud tagajärjed võivad olla tema käitumisel – nii lapsele kui ka teie omavahelisele suhtele. Milline on teie osa selles, et teie lähisuhe on selline? Kas see on suhe, millest olete unistanud?
Kui partnersuhe on korrast ära, on laps igal juhul kannataja. Usun küll, et teil on vaja tõsiselt mõelda, kas seda suhet on võimalik korda saada, või on kõigile osapooltele parem minna lahku ja kui lahkuminekuga kaasnev valu kord on läbitud, oma eluga edasi minna.
