Olen kehv kirjakirjutaja, aga äkki annate mulle head nõu kuidas edasi talitada, sest mina enam ei suuda.
Taustainfoks niipalju, et mu kallis-kallis tütreke on sünnist saadik olnud selline... keeruline. Viri, närviline, kartlik, minus väga kinni. Esimesed eluaastad kandsin ma teda pm pidevalt süles. 3a läks lasteaega, millega harjumine võttis u aasta. Ta vajas väga lähedust, lohutamist ja julgustamist. Olen siiani kindel, et ta tõesti vajas seda, AGA ma kardan, et rikkusin ta sellega ära
u al 4a läks natuke kergemaks, lasteaias meeldis, oli julgem ja aktiivsem samas hakkasid tekkima "kiiksud": enam ei söödud minu toite, ei tahetud ennast pesta jne. Need asjad aina süvenevad kuni tänase päevani.
al 5a aga on olukord meie kodus täiesti jube. Aktiivsus on kasvanud niivõrd palju, et see omandab juba tõmblemise mõõtmed. Jonnib palju ja on oma lähedaste peale tige, karjub, sõna ei kuula.
ja nüüd on ta juba üle 6a vana ja midagi väga paremaks ei lähe. Ainult et nüüd on meil kodus väike beebi ja ma tõesti ei jõua, ei suuda mõlemaga hakkama saada
Tavaliselt ma juba tean mille peale ta närvi läheb (ikka need samad söömise ja pesemise teemad), aga igal hommikul/õhtul on ju ikkagi vaja riidesse panna, juuksed kammida, süüa, hambad pesta. Ükskõik kuidas ma neid asju ei aja, ikka tõstab tüli. Kui neid asju vaja ei oleks, oleks ta rõõmsam küll, aga mitte kauaks. Paha tuju võib tulla IGA HETK ka nässu läinud joonistusest, 2a tagasi katki läinud tassist vms
See kõik on nii väsitav ja hingele valus, aga siiani olen hakkama saanud. Sest kui tal on hea tuju, on ta maailma armsaim laps ja see laeb mu patareid. Kuni siis eilseni, avastasin, et ma kardan tema jonni niiväga, et ei tunnegi enam sellest heast lapsest rõõmu. See avastus oli nii valus, et olen ausalt öeldes siiani sellest shokis
Kõige valusam ongi see, et olen enda arust selline üle keskmise taskupsühholoog ja ma olen kõvasti vaeva näinud IGA JUMALA PÄEV! Reeglid on paigas, olen peegeldanud, eraldanud, rääkinud, rääkinud, rääkinud...
Mitte midagi ei aita. Ei tegelikult aitab küll, ta on nutikas tüdruk kui hoog lõpuks läbi, siis ta saab aru, vabandab lubab enam mitte kunagi nii teha, KUNI JÄRGMISE KORRANI
Kas on Teil ehk väikse lapse kõrvalt jaksu lugeda läbi Aletha Solteri "Nutt ja jonnihood"? Minu jaoks on see olnud tõeline päästerõngas. Seletab selle Teie suurima probleemi - jonni ja viha - nii lahti, et suure kisa hetkil (mil peegeldamisest minu kogemuse järgi sageli väheks jääb) on emal tark psühholoog taskus, kes aitab. Minu umbes sama vana laps on samamoodi väga emme-keskne varakult olnud, samamoodi olen tundnud mingil hetkel, et olen ta selle lubamisega ära rikkunud. Praegu jonnib ka, aga sellest peale, kui oleme Solteri jonnile lähenemist rakendama hakanud, on ta tasapisi rõõmsamaks ja helgemaks läinud ja ise saan üha paremini aru tema jonnihoogudest kui appikutsest. Solter ütleb, et lapsed vajavad meiepoolset armastavat tähelepanu kõige enam siis kui nad käituvad seda kõige vähem väärivalt (st jonnides ja raevutsedes).
Vaadake ka nõustamiskeskkonna rubriiki "Jagan positiivset kogemust"!
Jõudu!
Muide, tahtsin veel lisada, et meil on ka kodus pisike, ja alguses tundus mulle võimatu pakkuda suuremale seda tähelepanu, mida see Solteri lähenemine (ehk lapse hoidmine, kallistamine vms jonnimise ja nutmise ajal) näis nõudvat. Aga see ei võtagi sedavõrd palju aega ja jaksu, tegelikult võtab aega ja energialt väikeselt ära hoopis paha tuju sügavamaid põhjuseid mitte mõistev lähenemine, ema ja suurema lapse vastasseis.
Nt hakkab laps jonnima riietumise pärast. Varem ma paremal juhul seletasin, et ega midagi teha ei ole või andsin valikuid ja viskasin nalja. Vahel see toimis, vahel mitte, vahel olin ma ise väsinud ja vahel krampis jonnikartusest. Solter on mind just sellest viimasest vabastanud. Enam ma ei karda jonni, virisemist ega vingumist. Jonn on VÕIMALUS lapsega ja tema sügavamate vajadustega tuttavaks saada.
Solter kirjeldab, kuidas ta tütar tuli kord lasteaiast, hakkas suhteliselt väheolulise asja peale jonnima, põrandal pikali jalgadega tramipdes ja ema lollakaks kutsudes. Ema hoidis teda, kuni jonnist sai nuuksumine ja lõpuks nuttis laps end tühjaks. Järgmisel päeval sai ta teada, et lasteaias oli tema parim sõber temaga tülitsenud ja teda lollakaks sõimanud. Kujutage nüüd ette, et laps ei jonniks. Tuleks ja ütleks: "Kallis ema, mul oli täna halb päev, kas sulle sobib, et ma natuke nutan ja kasutan inetuid sõnu, mida mu sõber mulle ütles?" --- ei ole vist väga tõenäoline...? Tegelikult ongi jonni alternatiiv see, et laps oma pahameele ja frustratsiooni lihtsalt enesesse surub, sest jonnida ju ei tohi, see on halb ja teeb emme kurvaks. Mis selle jonniga seal lapse sees siis saab? Paremaks see seal küpsedes ju kedagi ei tee...
Alati ei pruugi muidugi olla selliseid selgeid põhjuseid, alati ei lähe ka jonn üle vabastavaks nutuks.- Aga see, et olete jonni aktsepteerinud, on kõige olulisem. Ja see ei tähenda üldse lapsele järgi andmist. Vastupidi. KUi me aktsepteerime, et lapsel on oma pahameelt vaja välja elada nt selle pärast, et ta midagi ei saa, mida ta tahab, siis võime talle rahulikult kinnitada, et saame aru temast, ja kui tal on vaja nutta või pahameelt väljendada siis ta võib seda teha, istugu sülle või kurjustagu, nt. Aga meie otsus on lõplik antud asjas, midagi ei ole teha. Seda otsust võib ja tulebki põhjendada ja vahel võib lapsega läbi rääkides ka otsust muuta, kui on mingi sellise asjaga tegemist, kus seda põhjust on teha nt lapse argumente ära kuulates. Aga põhiline on lapse pahameelt mitte võtta lisandunud üleastumisena. See on samasugune pahameel, mida me ise tunneme, kui meie eest keegi (nt poliitikud) midagi meile vastuvõetamatut on otsustanud
Aga võtame ühe konkreetse näite, nt sellesama hammastepesu. Meil on see muutunud nüüd täiesti toimivaks ülesandeks. KUi vahel on protest, siis tuletan meelde, miks hambaid peab pesema. KUi sellest kasvab jonn, siis on selge, et kuskil on mingeid pingeid, mis selle tühise asja ja protestivõimaluse kaudu väljapääsu otsivad. Kui tegemist näib olevat lihtsalt piiride katsetamisega, siis olen pannud hambaharja lauale ja ütelnud, et hea küll, kui oled valmis pesema, siis tee seda ja tegelen oma asjadega edasi. Tavaliselt see toimib. Vahel ei toimi. siis vahel seon selle muude tegevustega. Nt, et kui hambad pestud, saame kohe raamatut hakata lugema (vms). KUi ikka ei toimi, siis üks argument on veel varrukas, mida ei ole raske mõista: kes hambaid ei pese, peab olema väga ettevaatlik magusa söömisega...ja porganditele üle minema (vahel pöörame selle koos naljaks ja mõtleme igasugu asjadele, mdia siis magusa asemel süüa tuleks, nt juurikaid, õunu...aga hape on ka hammastele halb, kui neid üldse ei pese! -- jne). Kui ta siis nende argumentidega rahulikult omaette jätta, siis tavaliselt tuleb ka õige otsus.
Solter soovitabki usaldada lapses olevat vajadust teha nii, nagu on õige, nagu on hea talle, usaldada lapse soovi õppida ja meeldida. Minu jaoks on see usalduse teema olnud eriti keeruline, kuidagi on kusagilt minus eeldus, et laps ise teeb enese jaoks halbu otsuseid ka siis, kui teab, mis on parim. Aga viimasel ajal on üha enam ilmnenud, et ei teegi! Kui minupoolne usaldus üha ilmsem on, ja samas laps oma pingetega üksi ei jää,siis areneb ta kiiresti just ses suunas, kuhu ma teda muidu riidlemise, noomimise, pahandamises, isegi narrimisega suunata üritasin! Ja aega jääb rohkem lapse üle rõõmu tundmiseks.
Vabandan, see jutt sai nüüd väga pikk, aga ehk on veidi abi
Eelnev kiri annab palju mõtteid jonniteema mõistmiseks. Täiesti teemakohane hea lugemine, samuti raamatusoovitus, ja küllap saate endale ka mõned viisid keerlistes olukordades toimimiseks. Kui nüüd veel korrata mõnd mõtet, siis nii see ju on, et lapse protest, keeldumine millestki, nutuhood, tavatu käitumine annab meile teada lapse halvast enesetundest. Ta kaitseb oma vajadusi ja väljendab oma tundeid, mis on iseenesest täieti eluterve ja loomulik. Laps annab teada, et miski on tema jaoks valesti. Edasi on tähtis, et ta ei saaks vanemalt signaali, et oma tunnete ja vajaduste väljendamine oleks keelatud ja see tähendaks,et temast ei hoolita, et ta on siis „paha laps“. Ta peab kogema, et on turvaline olla ka siis, kui ta on õnnetu ja kurb ning teda püütakse mõista. Sel juhul aitab last just see, et olla tema jaoks olemas ka neil hetkil kui ta võitleb oma vajaduste eest, kui ta kogeb tundeid, et teda ei karistataks selle eest ei otseselt ega kaudselt. Kaudselt näiteks ignoreerides, noomides, hinnanguid andes. Muidugi ei saa ju ka „premeerida“ ega heaks kiita selle eest, et laps ei pane riidesse või ei pese. Küll aga saab tunnustada ja märgata seda, kui lapsel miski õnnetub ja jagada rõõmu selles, mis on hästi. Enamasti lapsed ju teavad, mida neil oodatakse, kuid ikkagi on oluline märgata ja lapsele oma rõõmu jagada, see just on see innustaja ja teeb paljud toimingud meeldivaks.
Teie kirjast selgub, et tütar on olnud juba pisikesest peale „keeruline“ ja aasta-aastalt on probleeme juurde tulnud. Olete mõelnud ka seda, et olete kuidagi praegustes raskustes osaline. Kas võib olla, et olete kuidagi olnud tundlikum, murelikum, kõrgendatult ärev ja seda on ka laps tunnetanud? Vahel on nii, et ülitundlikel ja muretsevatel emadel on ka ärevamad lapsed. Näiteks olete reageerinud iga ohu korral, appi tõtanud, eeldanud, et laps kardab mõnd asja ja kiiresti loobunud või püüdnud teda veidi ennatlikult kaitsta. See kõik võib lapses kokku anda teada, et maailmas on palju ohte, mida karta ning ta hakkabki seda hirmu väljendama, tehes seda vahel mõnd olukorda, tegevusi vältides või nutuga reageerides. Näiteks võib ka olla, et tema jaoks on mõned igapäevased toimingud (söömine, pesemine, kammimine) seepärast vastumeelsed, et need seostuvad pingega, kellegi närvilisusega ja temaga pahandamisetega.
Teadmata, kas nendel oletustel on alust ja mis täpsemalt lapsele raskusi valmistab, tuleb igal juhul kasuks püüda neis olukordades toimetades olla järjekindel, kuid seejuures rahustaval viisil, seega nõudlik aga sõbralik ja toetav. On toimingud, mida lihtsalt tuleb teha, kuid teie saate teda toetada, olle lähedal ja olemas ning rõõmustada iga edusammu üle. Laps peaks kogema seda, et teie usute, et ta saab hakkama ja ei anna ka kaudselt viheid võimalikust eesseisvast pahandusest. Seega on väga oluline teie reageeringud lapsega toimuvas.
Ka võib olla, et probleemide hiljutises süvenemises on oma roll uuel pereliikmel, väiksel beebil. Kui nii, siis võib suurem laps muutuda mõneks ajaks abitumaks ja tundlikumaks. Ja ikka aitab see, et ta tunneb, et teda märgatakse, ollakse olemas. Selleks, et lapsele mõjuda rahustavalt ja kõigega toimet tulla, siis kindlasti vajate ka ise abi ja kellelegi toetumist. Teie ensetundest oleneb palju ka lapse enesetunne.
Kui te siiski tunnete, et teie mure lapse käitumiste pärast ei leevene või koguni süveneb, kui miski ei anna rahu ja liialt palju jääb vastamat küsimusi, siis on võimalik, et oleks vaja ikka süüvida konkreetsemalt teie lapsega toimuvasse ja sel juhul oleks vajalik ka individuaalne lähenemine. Kui peamine näib olevat lapse kõrge ärevus, siis oleks hea konsulteerida ka laste psühhiaatriga ja koos leida viise, et nii teie kui ka laps end hästi tunneksite.
Tänan Teid väga põhjalike vastuste eest, neist oli palju abi ja toetust. 90% ajast saan ma tegelikult väga hästi hakkama, aga jah vahel on selline lootusetuse tunne. Mulle tundub, et see on eriti süvenenud peale beebi sündi, sest alles nüüd saan ma aru, kui teistmoodi laps ta on.
Tegelikult ongi jonni alternatiiv see, et laps oma pahameele ja frustratsiooni lihtsalt enesesse surub, sest jonnida ju ei tohi, see on halb ja teeb emme kurvaks. Mis selle jonniga seal lapse sees siis saab? Paremaks see seal küpsedes ju kedagi ei tee...