Mure 9.a poisiga (üksiklaps). Nmelt ta ei suuda eriti sópru leida.. Kuna ta on vaikse iseloomuga ja tagasihoidlik, samas väga emotsionaalne ja tundlik, siis ei kutsuta teda koolis mängudesse ega teiste juurde koju.. Tal on pinginaaber, kellesse ta on justkui väga kiindunud, ja on armukade kui see poiss kellegi teisega mängib. Nutab kodus, on masenduses, kurb ja ónnetu. Olen soovitanud tal pinginaaber vói keegi endale külla kutsuda, aga millegipärast ei taha talle keegi külla tulla... ta käib ka kahes erinevas trennis, kuid sealt pole ta samuti ca aasta jooksul sópru leidnud. Trennis on veel see probleem, et ta ei oska/suuda kaotada vóistlustel, läheb täiesti endast välja. Treener on tal ka seline terava keelega ja kärtsakas, on vahest nimetanud teda tüdrukuks ja viripilliks (teiste ees), kuna ta vahest nutab, kui midagi valesti läheb.
Lasteaias suhtles ta samuti vaid ühe lapsega, ja esines samuti nuttu ja armukadedust. Samas ta väga tahab sópru leida. Olen püüdnud olla eeskujuks suhtlemisel, kuid kuna ma ise olen samuti vaikse iseloomuga, siis ei oska ma teda kuidagi eriti aidata ka. Ei tea mida ette vótta...
Saan aru, et soovite aidata oma last, kes paistab olevat mures, kuna tal ei ole piisavalt sõprussuhteid. Märkate, et laps on kodus õnnetu ja kurb ning trennis elab raskelt üle kaotusi. Ütlete, et ka lasteaias ei olnud tal palju sõpru ning esines armukadedust. Ütlete, et olete ka ise vaikse loomuga.
On loomulik, et lapsed on erineva temperamendiga ning seetõttu mõni aktiivsem ja ekstravertsem ning mõni on passiivsem, introvertsem ja tundlikum. Lapsed on oma loomult erinevad ja lisaks mõjutavad lapsi ka vanemate suhtemustrid ning õdede-vendade olemasolu ja vanus. Teie laps on üksiklaps, seega ei ole ta harjunud omaealistega suhteid looma, hoidma ja taaslooma ning ei ole tõenäoliselt saanud turvaliselt ja piisavalt kogeda erinevaid valusaid suhetes ettetulevaid tundeid.
Laps muutub enesekindlamaks, kui ta õpib ennast aktsepteerima sellisena nagu ta on. Selles saavad vanemad kaasa aidata, kui nad aktsepteerivad last sellisena nagu ta on ning väljendavad läbi oma käitumise seda ka lapsele. Aktsepteerimine on eriti oluline nendel hetkedel, kui laps kogeb tugevaid või ebameeldivaid tundeid. Õpetamise, selgitamise, lohutamise, julgustamise ja hullemal juhul kritiseerimise, hinnangute andmise, sildistamise ja naeruvääristamise asemel tuleks last aktiivselt kuulata. Aktiivse kuulamise jaoks on vajalik täielik kohalolek kogu oma tähelepanuga ning lisaks on vajalik oma pea mõtetest selleks hetkeks tühjaks teha. Vaja on peegeldada lapsele tagasi seda, mida ta on öelnud või teinud: „Sa olid täna trennis päris kurb“. Sellise peegelduse peale hakkab laps tavaliselt edasi rääkima ning vanem saab edasi kuulata. Lapsel on oluline kuulda, kuidas vanem on temast aru saanud. Kui laps saab kogeda, et vanem lihtsalt kuulab ega hakka midagi arvama, siis ta hakkab ka ise ennast paremini mõistma ning mõne aja pärast võib laps leida ise enda probleemile häid lahendusi.
Vanem peaks püüdma vältida igasuguste lahenduste pakkumist lapse probleemile, kui laps just ise ei korduvalt ei küsi nõu. Kui vanemad püüavad leida lahendusi, siis lapsel süveneb arusaam, et ta ise on rumal ja saamatu. Kui vanem lohutab või julgustab, siis võib laps kogeda, et tema tunded ei ole „õiged“ ning tema ebakindlus kasvab veelgi. Lapsed ei ole veel emotsionaalselt küpsed ning küpsemise ajal peavadki nad erinevaid kogemusi saama ning nad ei peagi oma emotsioonidega veel hästi toime tulema. Suureks abiks lastele on vanemad, kes kuulavad ja püüavad mõista, sest siis õpivad ka lapsed ise ennast mõistma ning vajalik enesekindlus saab vaikselt, kuid kindlalt areneda.
Aktiivset kuulamist saab põhjalikumalt õppida Gordoni perekoolis. Lugeda saab Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“, Mazlich ja Faberi raamatust „Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata nii, et nad räägiksid.“
