Paaril korral on juhtunud, et 2 a 2 k tüdruk ei saa, mida tahab, läheb endast väga välja ja ütleb siis "Ära vaata mind!" ja läheb teise tuppa ja ütleb "Lähen ära!".
Ma ei mäleta, kuidas esimesel korral täpselt oli, aga täna juhtus see taas. Tegin omale teed, ta tahtis ise mu tassi suhkrut panna, aga ma olin selle juba ära pannud ja ütlesin seda talle. Ta pettus väga, viskas käes oleva asja kaugele minema, viskus ise pikali ja hakkas nutma. Peegeldasin talle teda öeldes "Sa said väga pahaseks, et ma suhkru ise tassi panin. Sa tahtsid seda ise teha.", aga sel hetkel oli tal nii raske, et ta ei tahtnud, et ma talle otsa vaataksin. Ajas end püsti ja hakkas teise tuppa minema, ise veel ütles "Lähen ära!". Hetk hiljem tuli kööki tagasi. Pakkusin välja, et las paneb mängult teise tassi suhkrut. Et minu tassis juba on, ma ei taha sinna rohkem, muidu saab tee liiga magus, aga võib suhkrutoosist tühja kruusi suhkrut panna. Sellega oli nõus ja tuju oli kohe hea.
Mind pani mõtlema tema lause "Ära vaata mind!". Miks ta nii ütleb? Kas ta ei tunne end minuga piisavalt turvaliselt, et kõige tugevamaid emotsioone minuga jagada? Või vajavad lapsed vahel aega oma tunnetega isekeskis olla?
Teie tüdrukutirts ei tule veel hästi toime oma tunnetetulvaga ja see on täiesti eakohane, ta alles õpib.“Ära vaata mind!“ taga võib olla piinlikus, ebakindlus vms. Samas lahenes probleem kiiresti ja ilmselt sai ta aru, et mõistsite teda. Aktiivne kuulamine toimis.
Teil on täiesti õigus, et lapsed vajavad vahest aega oma emotsioonidega isekeskis olla.
Lapsega võiks juttu teha emotsioonide jagamisest, et nii mõnusad kui ebameeldivad on peres OK. See tahab turvatunde, kui laps teab, et on armastatud ja mõistetud ka siis, kui on kurb, vihane või mõne muu negatiivse emotsiooni küüsis. Veel parem, kui sellest mitte ainult ei räägita, vaid nii elataksegi, kõigi pereliikmete kõik emotsioonid on vastuvõetavad.
