Olen mures oma 6-aastase tüdruku pärast. Nimelt on tänaseks juba ligi 1,5 a kestunud "hõõrumine". Mäletan, et kui esimest korda teha nägin enda suguelundeid vastu diivani äärt hõõrumas, siis püüdsime sellest rahulikult rääkida. Mingil hetkel selline tegevus aktiviseerus ja seda märkasid ka lasteaia õpetajad. Rääkisime sellest ja jõudsime tookord arusaamisele, et tegemist on lapse arengu faasiga ja see peaks varsti üle minema. Tänaseks päevaks olen teda aeg-ajalt tabanud ennast hõõrumas ja vastuseks ütleb ta, et tal on lihtsalt hea.
Olen tähele pannud, et üldselt teeb ta seda väga vaikselt ja siis, kui kedagi samas toas pole. On perioode, kui sellist tegevust tuleb rohkem ette ja samas ei ole ma seda vahel paar kuud märganud.
Nüüd on lisandunud veel üks mure. Nimelt on lapsel väga tihti pissihäda, aga pissil olles tuleb vaid paar tilka. Igaks juhuks viisime perearstile uriini proovi, mis oli korras. Rääksime ka perearstile uuesti oma murest ja ta soovitas pöörduda lastepsühholoogi poole, sest kui ma aasta tagasi arstiga konsulteerisin, arvas ka tema, et olukord möödub.
Tänaseks päevaks ei oska ma enam oma lapsega sellises situatsioonis käituda. Riidlemine ei ole lahendus, kuna kardan, et see võib tema enesehinnangule mõjuda. Samuti ei saa ma seda tegevust lõpult heaks kiita.
Palun andke nõu, kuidas peaksin lapsega antud situatsioonis käituma? ja mida ette võtta?
Olete mures oma 6-aastase tütre eneserahuldamise pärast, mis algas poolteist aastat tagasi ja pole tänaseks üle läinud.
Olete arutanud teemat lasteaiakasvatajate ja perearstiga ning otsustanud käituda rahulikult- mitte lapsega pahandades ega masturbeerimise teemat pidevalt tõstatades ning lootes, et küll see harjumus ajaga üle läheb. See on olnud tõesti kõige arukam viis antud teemaga toimetada. Lapsega pahandamine, riidlemine ja käitumise halvustamine mõjub vaid tema enesehinnangut kahjustavalt ja tekitab süütunnet. (ning ka trotsi - miks ma peaksin lõpetama, kui mul on hea?)
Olete kindlasti teemat uurides/ennast kurssi viies lugenud, et eneserahuldamine on lapse seksuaalse arengu normaalne osa ja võib alguse saada juba isegi aasta vanustel väikelastel.
See, et teie koolieelikust tütar ennast rahuldab, on tema viis oma kehaga tutvuda ja ei kahjusta teda ei emotsionaalselt ega kehaliselt.
Teemakohasest kirjandusest selgub, et lapse enserahuldamine ei pruugigi "üle minna", vaid jääbki teda saatma (mitteseksuaalsena)- kuni teismeeani, mil masturbeerimisel juba loomulik roll seksuaalses arengus tungidega toimetulekus. Teie laps rahuldab ennast mitte teiste inimeste nähes, vaid omaette olles- võitegi talle rääkida, et oma keha puudutamine on lubatud, aga privaatselt, omaette olles (te ei peagi tema käitumist lõputult heaks kiitma, vaid aktsepteerima).
Teisalt teeb laps seda selleks, "...et tal on hea"- inimlikult soovime kõik kogeda elamusi/tegevusi, mis meile naudingut pakuvad.
Miks üks laps lisaks kogetavale heolutundele ennast rahuldab- põhjuseid ju mitmeid- ka see, et ennast lohutada, pinget maandada. Nimetate ka ise, et on perioode, kus laps mitu kuud ei masturbeeri- siinkohal võiksite mõelda, mis lapse ja teie pere elus toimub? Kas on kodus või lasteaias pingelisemate suhete, murede perioode?
Neid teemasid on turvaline arutada näiteks enne magamaminekut, istudes lapse voodi kõrval ja arutades "maailma asju", või kuidas lapse päev on läinud- rahulikus ja sõbralikus vestluses avab laps oma mõttemaailma ja välja võivad tulla mureteemad. Olge hea kuulaja, tundke huvi, käivitage vestlus- sõnastage ümber lapse sõnum, see aitab tal edasi rääkida. Olge hinnanguvaba, lihtsalt kuulake ja sõnastage ümber. See annab lapsele tunde, et ta on oluline ja see, millest ta räägib, on oluline. Välja võivad tulla tõsised muretekitajad. Näiteks võivad lapsel olla erinevaid hirmud- et nendega toime tulla, võib laps rahustada end puudutades.
Kirjutate, et lisandunud on mure pissil käimisega- kuigi uriiniproov oli korras, võiksite oma rahustuseks murega ikkagi uroloogile pöörduda.
Perearsti soovitus psühholoogiga konsulteerida tuleks kasuks. Kui tunnete, et paarisuhtes/peres on pingeid, võiksite pöörduda pereterapeudi vastuvõtule. Lisaks toimivad lapsele hästi loovteraapiad, näiteks töö saviväljal.
Olete mures oma 6-aastase tütre eneserahuldamise pärast, mis algas poolteist aastat tagasi ja pole tänaseks üle läinud.
Olete arutanud teemat lasteaiakasvatajate ja perearstiga ning otsustanud käituda rahulikult- mitte lapsega pahandades ega masturbeerimise teemat pidevalt tõstatades ning lootes, et küll see harjumus ajaga üle läheb. See on olnud tõesti kõige arukam viis antud teemaga toimetada. Lapsega pahandamine, riidlemine ja käitumise halvustamine mõjub vaid tema enesehinnangut kahjustavalt ja tekitab süütunnet. (ning ka trotsi - miks ma peaksin lõpetama, kui mul on hea?)
Olete kindlasti teemat uurides/ennast kurssi viies lugenud, et eneserahuldamine on lapse seksuaalse arengu normaalne osa ja võib alguse saada juba isegi aasta vanustel väikelastel.
See, et teie koolieelikust tütar ennast rahuldab, on tema viis oma kehaga tutvuda ja ei kahjusta teda ei emotsionaalselt ega kehaliselt.
Teemakohasest kirjandusest selgub, et lapse enserahuldamine ei pruugigi "üle minna", vaid jääbki teda saatma (mitteseksuaalsena)- kuni teismeeani, mil masturbeerimisel juba loomulik roll seksuaalses arengus tungidega toimetulekus. Teie laps rahuldab ennast mitte teiste inimeste nähes, vaid omaette olles- võitegi talle rääkida, et oma keha puudutamine on lubatud, aga privaatselt, omaette olles (te ei peagi tema käitumist lõputult heaks kiitma, vaid aktsepteerima).
Teisalt teeb laps seda selleks, "...et tal on hea"- inimlikult soovime kõik kogeda elamusi/tegevusi, mis meile naudingut pakuvad.
Miks üks laps lisaks kogetavale heolutundele ennast rahuldab- põhjuseid ju mitmeid- ka see, et ennast lohutada, pinget maandada. Nimetate ka ise, et on perioode, kus laps mitu kuud ei masturbeeri- siinkohal võiksite mõelda, mis lapse ja teie pere elus toimub? Kas on kodus või lasteaias pingelisemate suhete, murede perioode?
Neid teemasid on turvaline arutada näiteks enne magamaminekut, istudes lapse voodi kõrval ja arutades "maailma asju", või kuidas lapse päev on läinud- rahulikus ja sõbralikus vestluses avab laps oma mõttemaailma ja välja võivad tulla mureteemad. Olge hea kuulaja, tundke huvi, käivitage vestlus- sõnastage ümber lapse sõnum, see aitab tal edasi rääkida. Olge hinnanguvaba, lihtsalt kuulake ja sõnastage ümber. See annab lapsele tunde, et ta on oluline ja see, millest ta räägib, on oluline. Välja võivad tulla tõsised muretekitajad. Näiteks võivad lapsel olla erinevaid hirmud- et nendega toime tulla, võib laps rahustada end puudutades.
Kirjutate, et lisandunud on mure pissil käimisega- kuigi uriiniproov oli korras, võiksite oma rahustuseks murega ikkagi uroloogile pöörduda.
Perearsti soovitus psühholoogiga konsulteerida tuleks kasuks. Kui tunnete, et paarisuhtes/peres on pingeid, võiksite pöörduda pereterapeudi vastuvõtule. Lisaks toimivad lapsele hästi loovteraapiad, näiteks töö saviväljal.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
