Mul on mure oma 2 poja pärast (3a ja 4a 10 kuud). Tunneme mehega, et meil on enda kehtestamisega probleeme - lapsed lihtsalt ei kuula sõna.
Katsume oma nõudmistes olla järjekindlad ja alati ühte meelt (kui 1 ei luba, ei luba ka teine vanem). Füüsilist karistust me ei poolda, kuigi abikaasa arvab, et muu enam vist ei aita. Meie lapsed on saanud küll vahel n.ö. laksu ja kõvasti riielda, kuid ei midagi enamat. "Aja maha võtmist" oleme ka proovinud. Mina arvan, et kõike peaks aga saama selgitatud normaalsel hääletoonil, mitte häält tõstes. Ja samuti peaks olema meie eeskuju see, mis neid kasvatab ja näitab kuidas on õige ja "normaalne". Armastame ja hoolime oma lastest väga ning meie ainus soov on, et neist kasvaksid täisväärtuslikud tublid ja haritud inimesed.
Meie 4a10kuud vana poeg on tegelikult sündinud vist olema "ainus laps". Minu teise poja ootuse ajal ei tahtnud ta kuuldagi, et mul on kõhus beebi ja tema saab väikese vennakese. Ka ei vaadanud ja ei tahtnud ta vennaga alguses üldse tegeleda ja mängida. Kuigi kui olime väljas, siis ei lubanud ta kedagi venna juurde, sest see oli tema oma ja kartis et keegi võib väikevennale viga teha. Ka nüüd on ta mitmel korral mulle öelnud, et ta poleks endale vennat tahtnud. Kuigi nüüdseks mängivad nad koos ja ta kaitseb oma venda väga. Ta on väga suure tähelepanuvajadusega. Olen väga hoolas olnud peale teise lapse sündi - ikka et mõlemad saaksid võrdset tähelepanu või pigem saaks vanem laps seda rohkem. Tundub aga, et seda pole ikka piisavalt. Ta on küllalt agressiivne ja väga liikuv. TKergesti laseb käed käiku. Tal on raske oma emotsioone taltsutada - kõik tuleb välja. Räägime iga päev, et kätega ei räägita ja et sõnad on targa mehe relv jne. Tulemust on raske näha. Tal on kohutav võidujanu. Alati tahab olla esimene, kõige kiirem jms. Aga pingutamist ei talu kohe üldse mitte. Viimasel ajal on sõnakuulamisega probleeme ja tundub nagu, et ta peab end teistest paremaks. Näiteks ujulat külastades ei tahaks ta teistele lubada üldkasutatavaid asju jms. Oma kasvatuses olen teadlikult proovinud arendada sallivust, et keegi pole kellestki parem ja kõik saab alguse meist endist. Et tuleb tänulik olla ja teiste tööd austada. TA käib ka trennis. Kuna lapsed seal 3-5 aastat on vanemad ka kaasas. See on minu jaoks väga pingeline, sest pean kogu aeg vaatama, et ta jälle kellegile haiget ei teeks. See on ka mulle emotsionaalselt väga raske. Pärast arutame, et miks nii ja kuidas oleks pidanud .... Ta teab kõike, kuid käitub teisiti. Viimasel ajal ei kuula ka enam treenerit, vaid teeb seda mida ise tahab. Ennem aitas see kui ka mina kõrval "targutasin" viimasel korraal polnud enam ka sellest abi.
Noorem 3a poeg on "kergem" laps. Arvatavasti on tema agressiivne käitumine tingitud vanema venna eeskujust?
Kirjas on raske kõike kirjeldada ja jutt tundub hüplik, ehk ebavajalik?! Igal juhul ootaksin Teilt mingeid soovitusi ja ehk ka kontakti, kui arvate, et peaksime kuskile teraapiasse või konsultatsiooni minema. Oleme pärit Järvamaalt.
Olete püüdnud parimal moel kasvatada poisse korralikuks, heaks käitujaks, see on üks lõputu pingutus, millel ei näi lõppu. Olete emotsionaalselt kurnatud ja pinges, kuna pidevalt näete ohtu, et jälle midagi juhtub, poiss võib teistele haiget teha vms. Kirjutate ka ise, et olete palju rääkinud ja selgitanud ja tegelikult ta ju teab juba kõike, teab, mis on lubatud ja mis mitte. Kuid ometi ei suuda ta vastavalt käituda. Võimalik, et teile näib, et mida rohkem te püüate ja selgitate, seda hullemaks justkui läheb.
Ma ju ei saa väita, et tean, miks nii on kujunenud, need vaid oletused, mida nüüd jagan. Niisiis räägite palju, kuid mida? Kas võib olla, et see on poisi jaoks üks lõputu moraali lugemine ja etteheited. Ta tunneb, et te pole temaga rahul, seega tunneb end süüdi ja häbi, need on keerulised tunded, ta on enesega kimpus, sest ei suuda endaga hakkama saada, kui end halvast tunneb. Kui laps käitub agressiivselt ja pidevalt vastupidiselt sellele, mida talle räägite, siis see räägib tema kehvast enesetundest, mida ta ei oskagi teisiti väljendada kui järjekordse agressiivsuse ja sõnakuulmatusena.
Rääkimisest veel. Lastele võib olla üsna keeruline mõista, mida neilt oodatakse, kui räägitakse sellistest olulistest asjadest nagu oskus olla „tänulik“ või „austada teiste tööd“. Piisab vahel sellest, kui ütlete lühidalt, konkreetselt, mida tahate, mida tohib või ei tohi. Veel on kehtestamisel, piiride seadmisel oluline teha seda mina-keeles ja vältida kõike, mis on hinnanguline, kriitiline, süüdistav poisi enda kohta, tema isiksuse kohta. Väljendage oma rahulolematust vaid tema käitumise kohta ja lisage, kuidas see teid konkreetselt häirib. Näiteks: mul on valus, kui sa lööd (mitte sa oled „paha laps“ vms.). Täpsemalt sellest, kuidas vastuvõetamatu käitumsiega toime tulla, saaksite lugeda Th Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“. Veel võite vaadata kodulehelt www.sinamina.ee soovitatavat kirjandust. Hea lugemine on näitkes J.Juuli hiljuti ilmunud raamatud, kuid ka paljud teised.
Veel mõned mõtted, kuidas aidata lapsel agressiivusest hoiduda. Ta väljendab seeläbi oma emotsioone, näiteks pahameelt, viha, pettumust, armukadedust jne. Agressiivuse ilmingud vähenevad siis kui ta saaks seda sõnadesse panna. Nagu ka ise kirjutate, et ütlete „sõnad on targa mehe relv“. Aidake tal väljendada, mida tunneb ja julgustage teda rääkima ise teda aktiivselt kuulates. See tähendab seda, et te tõepoolest kuulate ta ära ja ei püüa talle mingil moel teada anda, et nii ei tohiks mõelda või tunda. Kuulamine tähendab, et aktsepteerite teda ja tema tundeid täielikult ja tema kogeb, et te mõistate teda.
Kui lapsel on tähelepanu vajadus suur, siis see iseenesest ei ole mingi häire. See on loomulik. Küsimus on selles, miks ta peab seda väga äärmuslikult taotlema. Kuigi olete piisavalt temaga tegelenud ja isegi rohkem kui noorema vennaga, on ilmselt ikkagi tema vajadus veel kogeda, et ta on omaksvõetud, tähtis ja märgatud. Täiesti imet võib teha see, kui last tunnustada. See on tähelepanu asemel kõige määravam. Märgake kõike, mis on hästi, mis teeb heameelt ja rõõmu ja jagagade seda talle. Kõike, mis on positiivne ja saab tunnustatud, hakkab korduma. Iga lapse suurim rõõm on teha heameelt vanemale ja tunda, et temaga ollakse rahul. Tehke midagi sellist, kus poiss saab toreda elamuse ja õnnestumiskogemusi.
Head lugemist ja rõõmu poistest!
6 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
