Tere
Mul selline mure, et 1-aastase lapse magama panek on võimatu. Asi selles, et laps jääb magama ainult emme kaisus ja tiss pihus. Nii lõunal kui ka õhtul. Teistel pole võimalustgi teda magama panna. Proovisin, et jätan ta õhtul üksi, oma voodisse, et jääks magama, aga tema hakkab täiest kõris karjuma ja ei rahune. Miskipärast ärkab ta ka öösiti üles ja ennem maha ei rahune kui emme ta kaissu võtab.
Kindlasti on emme selles kõiges süüdi, et ta lapse nii moodi on harjutanud, aga asi ei saa nii jätkuda.
Palun abi ja nõu.
See on ju väga loomulik, et emme süles ja kaisus on kõige parem olla. Magamajäämse aeg on ju lastele see hetk, kus vajatakse midagi, mis rahustab, on meeldiv ja harjumuspärane. Mis saakski olla eelistatum.? Saan aru nii, et olete aga siiski mures ja arvate, et olete teinud midagi liiast. Üheaastaselt ja veel hiljem ongi keeruline ilma emata üksi oma voodis und ootada. Küllap aga on kurnav see, kui laps sageli ka öösel ärkab ja enne ei rahune, kui jälle kaisus on, seetõttu ei saa ka teie end välja puhata. Saan aru nii, et sooviksite, et laps suudaks lisaks tavapärasele emme juures kaisusolemisele ja tissile ka teisiti magama jääda. Kas aga on peamine, et ta suudaks ilma tissita uinuda või oma miski muu, nt oma voodis magamine? See, et laps on seni rinda saanud, on ju väga hea ja pole ju ka vajadust sellest kiiresti loobuda. Ilmselt nii kaua, kui veel rinda annate, oleks keeruline ka lapsele selgeks teha, et ta seda enne uinumist enam ei saa. Siiski, kui soovite muuta seda harjumust, siis mis ikka muud, kui proovda asenduseks lutti.
Kui tasapisi soovite last harjutada oma voodis uinuma, siis ilmselt on tal raske leppida mitme muutusega korraga, nt oma voodiga, ilma tissita, ei saa olla emme süles , see on juba mitu asja. Kas on mõni teine olukord, kus ta siiski ka vahel uinub? Näiteks õues oma kärus, teie lähedal, kuid mitte süles, lutiga või muul viisil? Olenevalt sellest, mida peate vajalikuks ja õigeks, seda proovigegi. Kindlasti vajab laps selles vanuses kindlutunnet, et olete lähedal ja olemas, kui ta ärkab. Üksi olla ja und oodata või öösel pimedas unisena ärgata emmeta, võib olla selles vanuses väga raske katsusmus ja sageli ka hirmutav, seetõttu pole seda praegu põhjust harjutada. Kui laps vanemaks saades enam nii palju rinda ei vaja või nõustub vajadusel ka lutiga, siis võib ta tasapisi leppida ka kellegi teisega, kes on talle tuttav ja lähedane, ja koos maga minema.
Niisiis, kuigi praegune olukord on teile veidi kurnav ja murettegev, pole te kindlasti süüdi selles, et laps uinudes teid enda lähenduses vajab. See on loomulik. Peaasi, et laps tunneb end hästi ja turvaliselt, seda nii päeval kui ka enne magamaminekut. Tasapisi, suuremaks saades, muutuvad ka lapse vajadused ja ta on valmis lahti laskma mõnes harjumusest. Teie saate jälgida tema valmisolekut, vahel uusi viise proovides ning last julgustades ja toetades.
Elizabeth Pantley Nututa uni on üks hea raamat, mis täis palju erinevaid nõuandeid laste magamapanekuks. Ja samas tahaks siia lisada ka, et nt minul on kaks last üles kasvanud samamoodi, kuni võõrutamiseni (u. 2 aastaselt) läksid nad samamoodi magama ja midagi halba sellest ei tulnud. Ka öösel ärkamine on lastel loomulik ja paratamatu - mõned uurimused koguni väidavad, et inimene ongi kujunenud nii, et öösel korra vähemalt üleval, isegi paar tundu. Alles ööelu tekkimine 18-19 sajandi Euroopas tekitas uue magamisviisi, mida nüüd normaalseks peetakse.
Lapsel on lähedust vaja, parem on seda aega nautida kui asuda võitlusse loomuliku vajadusega. Soovitan ka Aletha Solteri Nutt ja jonnihood läbi lugeda, lapsele pettumust tekitavates olukordades on hea, kui lapsevanem oskab last hellalt ära kuulata, nurin jääb kohe lühiajalisemaks, kui sellele vastatakse mõistvuse ja hellusega.
