Ma ei teagi millest alustada. Aga on hetkel tunne, et ma olen maailma kõige hullem ja halvem ema ja olen oma lapse elu ära rikkunud, muutnud ta täielikuks närvipuntraks, kes ei saa koolis hakkama, kelle enesehinnang on null ja kellel on täielikud kompleksid.
Jäime temaga kahekesi, kui ta oli 4 aastane. Läksime ta isaga lahku kuna ei saanud enam omavahel läbi, pidevad tülid väsitasid nii ära, et mina otsustasin lahku kolida. Lapsele mõjusid ka ilmlselt need tülid juba siis. Ma küll üritasin elada temale ja olla hea ema aga olin nii noor ja kogu see situatsioon muutis mind jube närviliseks. Mul polnud raha, et minna kuhugi nõustaja juurde, seega see aina süvenes. Meil oli ka häid aegu aga nüüd mõtlen, et ma oleks pidanud VÄGA palju asju hoopis teisiti tegema. Ta juba siis näiteks kartis üksi magama jääda, kontrollid iga sekund, kas ma ikka olen koddus, kuigi olin vaid kõrval toas. Tal olid lasteaias käitumise probleemid, ärritus kergesti ja sattus konflikti. Ma ise ka riidlesin temaga palju ja oli hetki kus ma ei andnud enam endale arugi, mida teen, käratasin ta peale või sakutasin teda, jätsin üksi tuppa vms. Ma tean, see on KOHUTAV! Kes see teeb nii OMA lapsele??? Kuna raha oli meil vähe ja vaja kõige eest maksta siis see närvilisus aina süvenes, mõtlesin, kuidas hakkama saame. Lootsin leida kellegi, kellega koos edasi minna. Kandidaate oli erinevaid kuid keegi ei sobinud. Elasin ühe mehega koos paar aastat isegi, kuid tema ei saanud ka minu lapsega nö hakkama, läksime lahku. Siis olin mõnda aega üksi, õppisin olema sedasi õnnelik ja leidsin mingisuguse rahu enda sees. Ometi suhted lapsega ei paranenud. Koolis läks ta klassijuhatajaga konflikti, kes nimetas teda hälbega lapseks. Käisime psühholoogi juures, ta tunnistati normaalseks. Mulle anti küll nõu, kuidas temaga peaks käituma aga....ma ei suurtnud. Ikkagi ärritusin ma, kui ta sõna ei kuulanud, karjusin ta peale ja tegin nö karuteene sellega iseendale, asjad läksid veel hullemaks. Hommikuti ärgates oli tal juba paha tuju, iga asja peale, mis talle ei meeldinud, vihastas. neid asju on praegugi nii palju, ma ei jõua ilmselt kõike üles kirjutada, mis mind häirib.
Hetkel on mul mees, kellega oleme koos olnud juba pea kolm aastat. Ma pole kedagi varem nii armastanud, kui teda ja meil on ideaalne suhe, kõik klapib ja saame ülihästi läbi. Nüüd on meil ka juba pea kahe kuune ühine laps.
Minu mehega on minu poeg saanud algusest peale kohe hästi läbi. Või no vähemalt võttis ta kiiresti omaks ja vastupidi. Nüüd aga on mees ka rohkem sekkunud poja asjadesse ja aitab nö teda ohjas hoida, kui nii võib öelda. Me oleme proovinud igasuguseid variante, küll seda, et käimegi sabas ja ütleme, et näe, siin on su asjad laiali ja su tuba on segamini ja sul on see või teine asi tegemata, sa pole ammu pesemas käinud, sa pead trenni minema jne jne. meid tüütas aga ennast ka see järel käimine ja tänitamine ära, ja ega see poissi ka neid asju kohe tegema ei pannud, ikka tuli nädal aega öelda, et tuba on sassis kuni siis lõpuks suure vihaga koristas nädalavahetusel. Tegime siis nii, et panime paika, mida me temalt ootame - korra nädalas koristab oma toa, viib prügi välja - need oleks kodused ülesanded. Pole just palju 11 a poisi jaoks ju? Siis see, et käib regulaarselt dushi all, peseb 2 x päevas hambaid, õpib peale kooli oma tükid, loeb raamatut nii, et jõuab tähtajaks loetud, vaatab ise, et peaks arvutis olemise ajast (1 tund) ja teleka ajast (ka 1 tund) kinni jne. Et siis iga nädala lõpus me vaatame nö nädalale tagasi ja räägime, mis läks nii ja mis mitte. Tegime veel nii, et kui on nädal aega kenasti oma asjad ise ära teinud, teeme midagi nädala lõpus koos. Üldiselt aga ei juhtunud seda ükski nädal ja see asi ühesõnaga ei tominud ka. Minul on tunne, et tahaks kõigele käega lüüa. Las teeb mis tahab. Koolis saab kahtesid aga meile ei räägi nendest midagi, kuni ükskord õpetaja pani vanu hindeid ekooli ja sai 5 kahte järjest sinna kirja. Poiss ise ei mäleta, ei tea, tema pole midagi teinud, tema oskab kõike ja punkt. Rääkida ei taha, hakkab karjuma ja nutma. Nagu iga muu tema jaoks ebameeldiva asja peale. Oleme üritanud heaga, nö sõbralikult rääkida, siis ta ütlebki, et kõik on korras ja pole midagi koolis halvasti. Ainus, millest ta on nõus palju rääkima, on asjad. Puutetundlik telefon on praegune unistus ja selle saamiseks on nõus kõike tegema. Mina aga ei kavatse tema manipuleerimisele alluda ja teda millegagi ära osta. Ma olen küll lugenud aktiivsest kuulamisest aga meie puhul ei ole see võimalik. Minul ei jätku kannatust (praegu beebi kõrvalt pole aeagagi) ja tema vastused ongi kas jah, ei, ei tea, ei mäleta, midagi pole viga jne. See on kõik, mis tuleb, kui temalt midagi küsida. Peegeldan ka aga siis ütlebki, et on jah nii ja kõik. Sealt edasi ei lähe me kumbki. Terve raseduse aeg oli närviliubne, nüüd on beebi ka rahutu, ma usun, et sellest ongi ja praegu me ju ka ikka tülitseme ja beebi kuuleb seda kõike. suurem piss lihtsalt nutab kõva häälega IGA asja peale, suisa röögib. Ma tean, et ma peaks minema ta juurde ja ära leppima aga ma ei suuda. Ma lihtsalt enam ei suuda seda üldse taluda... Muidugi on temas palju head ka, ta tuleb ja kallistab meid igal õhtul enne magama minekut, ja ka õhtu jooksul kallistab vahel niisama, mis näitab, et tal on suur läheduse vajadus...ja me teemegi koos asju, mängime, käime jalutamas aga seda siis, kui temal on hea tuju. Kui ta aga on jälle pahas tujus, sest pole saanud oma tahtmist, siis ei saa me ka koos midagi teha ja seda juhtub päris tihti.
Söögiga on ka suur jama, ta ei söö enamus toiduaineid, sööb palju magusat ja krõpse, karastusjooke jms. Koju ostame harva midagi sellist, krõpsu ega muud sellist polegi enam ostnud aga kuna tal on taskuraha, siis ostab ta ise endale ja väga tihti, koolis müüakse isegi igasuguseid magusaid asju. Magus aga võimendab minu meelest tema närvilisust veelgi, tema aga justkui ei saaks ilma enam elada. Soolasest toidust sööks ta hea meelega vaid makarone, pihve, viinereid, pelmeeneja friikaid. Kui teha midagi muud siis ta lihtsalt ei söö. Kui anda valida, siis valibki nendest eelpool nimetatud söökidest. Koolis aga sööb ta enda sõnul küll kõike ja kohe mitu portsu...Ma ei saa enam sedagi uskuda...usaldus tema vastu on täiesti kadunud...ta valetaks igal sammul, isegi õpetajate peale. Kui saab märkuse, siis on keegi teine ALATI süüdi, tema ei ole kunagi.
Ühesõnaga - mu laps on täiesti rikutud ja mina olen selles süüdi. Üks osa minust tahab teda jubedalt aidata, mõista, uuesti usaldada....teine osa aga tahabki käega lüüa...ma lihtsalt ei jõua! Mehega arutame sellel teemal palju ja teame ka, kuidas me peame käituma, üritame mitte anda lapsele hinnanguid ega teda sildistada aga ikkagi keegi mist millalgi libastub...ja siis oleks kõik justkui otsast peale? Kas sellist katkist last üldse saab enam aidata või on ta lootusetult rikutud? Tema psüühika on väga häiritud ja nõrk...ta solvub ka väga kergesti ja on näha, et ta ei suuda oma emotsioonidega toime tulla...Ma tean, et te soovitate minna psühhiaatri juurde...kunagi, kui käisime, oli ta 6 aastane ja telle kirjutati rahusteid välja. Ma ei hakanud talle neid kunagi andma aga äkki oleks pidanud? Äkki on nüüd vaja?
Mulle tundub, et hoopis minul on rahusteid vaja...või õigemini nõustajat, kuidas suuta rääkida temaga nii, et ma ei ärritu iga asja peale, mis mulle tema juures ei meeldi. Mulle ei meeldi, et ta on nii must, ta võib olla pesemata mitu kuud, kui talle ei tuleta meelde. Mulle ei meeldi, et ta paneb mustad, haisvad riided kappi puhastega kokku ja kõik on kortsus. Mulle ei meeldi, et ta mängib arvutimänge, kus on tapmist ja peksmist. Mulle ei meeldi, et ta ostab ise palju magusat. Ja ta teab seda kõike, ma olen öelnud, et mulle ei meeldi need asjad ja miks ei meeldi ja kuidas see mind mõjutab. Aga mitte miski pole ju muutunud.
Ma tahan, et meil oleks kena, üksteistega arvestav ja armastav pere, kus kõik saavad omavahel hästi läbi, keegi pole kellegi teenija ja asjadest räägitakse normaalsel toonil, mitte karjuval ja tänitaval. Kuidas ma saan sellise pere? Kas üldse on lootust? Kuidas ennast muuta???
Kui vaid saaks kõike otsast alata...küll ma teeksin siis teisiti, kui olin temaga kahekesi....aga ei ole kahjuks ju võimalik...ma olen täiesti nõutu, tühi, väsinud sellest, ma tahan nautida oma väikest ime, oma beebit ja ma naudingi, tema saamine oli väga raske, sünd oli peaaegu traagiline ja ma iga päev tänan jumalat, et ta olemas on. Aga raske on seda õnne nautida, kui peab iga päev tegelema suure lapse probleemidega ilma, et sellest mingit kasu oleks. Pigem lähevad asjad hullemaks...Ma muide olen ju ka enne siia kirjutanud, päris mitu korda aga vot ju siis olengi ma nii nõrk ja rumal, et ei oska neid soovitusi kasutada. Ja praegu ei ole eriti beebi kõrvalt võimalik käia kuskil nõustaja juures ka...Mida ma peaksin tegema, millest ALUSTAMA?
Ma palun vabandust, et teie aega nii raisanud olen ja mitu korda juba samadel teemadel põhimõtteliselt kirjutanud ja endiselt olen siin tagasi. Aga see annab ka omamoodi lohutust ja saan enda ees selle teema rohkem klaarimaks...kas ise mingit lahendust ma ikka ei suuda leida. Mul on teie soovitused isegi välja kirjutatud ja arvutis kõik kenasti olemas, ma loen neid ja olen hommikul hakkamist täis, et vot nüüd ma hakkan heaks emaks ja oskan temaga suhelda normaalselt...aga see on täpselt kuni tema järgmise vihapurskeni või mõne lolluseni. Nii palju küsimusi sai nüüd...ma tänan tuhandest ette, kui keegi üldse viitsib arvamust avaldada...
Tere,
tunnen väga ära selle hommikuse hakkamist täis oleku, mis siis päeva kuludes mingi valestimõistmise peale koost laguneb....ja selle lootusetuse, et enam ei ole midagi teha, laps on lootusetult rikutud. Tahaksin väga, et jõuaksite äratundmisele, et see ei pea nii olema. 11-aastane on tegelikult tundlikus, mõjutatavas vanuses, ja teie võimuses on teie suhet muuta. Enne kui jätkan, tahan ütelda veel ka, et tunnen ära teie tunde "kes teeb nii oma lapsele?!!?" -- aga nii me teeme, kuigi me oleme emad, sest elu on vahel raskem kui me välja kannatame. Selle kohta, kui paljud vanemad lähevad endast välja, olen kusagilt ka mingit statistikat lugenud, ja kuigi selle konkreetsed väljendused erinevad, suudavad vähesed vanemad, eriti kui nende enda elu on veidi rappa kiskunud, jääda alati kannatlikeks.
Mulle tundub, et meil on sageli vaja mingit murdepunkti oma elus, mis aitaks meil aru saada meie rollist oma lapse probleemis ja aitaks tagasi enda kätesse võtta oma lapse (ja läbi selle ka enda ja ülejäänud pere) elu. Mulle tundub, et te olete sellise murdepunkti lävel. Lisaks on vaja mingit võtit, millega oma käitumist oma lapse suhtes muuta, avada uks temani. Minu jaoks sai selleks võtmeks Aletha Solteri raamat Nutt ja jonnihood. Soovitan seda väga, seal räägitakse ka enamvähem teie lapse vanustest lastest. Asja iva on selles, et lastel on vaja end väljendada nuttes, ka jonnides, sest see maandab nende hirme, ebakindlust, stressi. Isegi suur laps ei ole tegelikult veel piisavalt küps, et oma stressi osata adekvaatselt sõnadesse panna. Teie pojal on stressi allikaid ju mitmeid, uus tita, ebakindlus, koolikohustused, pere ootused tema suhtes, algav puberteet, kehvad hinded.... Kes meist suurtestki end nii rahulikult väljendada oskaks, et pärast sõnadevoogu olekski kohe hea tunne ja mured lahendatud?!? Ja nii tuleb appi nutt, röökimine ja jonn.
Et sellisest nutust ja jonnihoogudest oleks kasu, mitte kahju, on vaja, et vanemad sellest vajadusest aru saaks ja last toetada oskaks. Mainite, et teie poeg nutab iga asja peale, isegi röögib. Mina sain pärast SOlteri raamatuga tutvumist aru, et minu poja nutuhood pole mitte miski, mllega ma võitlema pean või millest jagu pean saama. Sain aru, et see nutt, jonn ja röökimine on võimalus temani jõuda. JUst need hetked asendavad äkki teie jaoks vähemalt alguses peegeldamisi ja muid meetodeid, mille kohta ütlete, et need ei toimi. Kasutage neid lukuauke oma lapseni jõudmiseks, sobitage sinna see nutu/jonni enda kanda võtmise võti. Kuigi ta võib teile neil hetkil tunduda jubeda röökiva varateismelisena, haisev veel pealekauba, leidke endas see ema, kelle tita ta oli. Olge see ema, kes te tegelikult olete ja tahate olla - see, kes sirutab käe, ja ütleb, tule, nuta, või võtab lapse (isegi vastupunniva) vaikides kaissu või väljendab muul moel, et on olemas, et mõistab, et näeb neis märatsushetkis välja voolamas seda halba, mis lapsesse on kogunenud. See röökimine on ehk tema viis jõuda selleni, mida te nii loodate -- et muutuks see, mis mingi perioodi tema elust on teie vahel halvasti olnud. Kindlasti võtab mitmete aastate kurbuse ja paha tuju ja tunde, et keegi teda ei mõista, väljaelamine (-röökimine?) aega. Aga kui olete jõudnud selle murdepunktini, siis suudate ehk teda sel teel toetada. Teil on õnneks toetav kaasa, ehk saaks ta neil hetkil on valmis titaga tegelemise üle võtma, et saaksite suurele lapsele täit tähelepanu pühendada?
Üks tähelepanek veel -- ja vabandan, siin mul pole isegi oma kogemust võtta, lihtsalt tunne -- ja usun, et nõustajad parandavad, kui ma selle asjaga väga rappa lähen. Mulle paistab, et teie 11-aastasel on ehk veidi liiga palju vaja enda elus ise valikuid teha ja ise otsustada. Võibolla peaksite mõned tema praegused vabadused oma armastavatesse ja kindlatesse kätesse tagasi võtma, saan aru, et teie uus kaasa on seda vist ka veidi teinud. Ma ei ole kindel, et 11-aastane peab ikka ilmtingimata ise suutma õigeid ja teile meeldivaid, tervislikke ja hügieenilisi valikuid ja otsuseid teha. Võibolla tasuks ka taskuraha osas kuni asjad paranema hakkavad, veidi piiranguid teha? Ta kindlasti ei ole sellega alguses rahul, ja tema pahameel on täiesti õigustatud. Ei ole mõtet loota, et ta seda mõistaks, aga kui te suudate teda toetada tema pahameeleväljenduses, siis saab ta aru, et paigas on nii piirid kui teie toetus temale nende piiridega leppimiseni jõudmises. Protest selle vastu võib käia röökides -- aga võtke seda kui taas võimalust väljendada, et olete tema jaoks olemas ka siis, kui ta käitub nagu vastik varateismeline.
Lootust ja jõudu teile südamesse.
Saan aru, teie suhteprobleem lapsega on aastaid kestnud ning lihtsam oleks teiega silmast-silma kohtuda ning koos võimalikke lahendusi otsida, kuid püüan panna mõned mõtted kirja, mis mul teie lugu lugedes tekkisid. Teie peamine küsimus on, et kas on juba lootusetult hilja ja kas on üldse mingit lootust, et laps oma eluga hästi hakkama saaks. Te soovite üksteisega arvestavat ja armastavat pere, kus räägitakse ilma hinnanguid ja silte andmata, kus valitseks sõbralik ja rahulik õhkkond. Te küsite, kuidas sellist pere luua ja kuidas ennast muuta. Tahate nautida oma väikese beebi olemasolu ning lahti lasta pidevatest tülidest suurema lapsega.
Mõistega „emaarmastus“ käib tihti kaasas müüt, et ema peaks olema pidevalt rahulik, nautima igal hetkel oma lapsi, jaksama teha kõiki kodutöid, üksikema peaks suutma täita ka isa rolli ning pidama majanduslikult üleval ka kogu pere. Tegelikkus on aga see, et emad on ka lihtsalt inimesed kõigi oma vajaduste ja nõrkustega. Lapsega suhe on nii lähedane, et selles suhtes avalduvad tavaliselt kõik sügavad konfliktid, uskumused ja mustrid, mida me oma enda vanematelt, vanavanematelt ja ühiskonnast oleme alateadlikult kokku korjanud. Seetõttu võibki tihti öelda, et lapsed on meie suurimad õpetajad ja see nö õppeprotsess ei pruugi tunduda kuigi mugav ega meeldiv. Lisaks lapsega suhtele avalduvad meie sügavad mustrid ka paarisuhtes, mis põhjustab samuti ebamugavust, mis omakorda võib viia suhete purunemiseni. Paarisuhteid saab õnneks või kahjuks lahutada, kuid lapsi me nii kergelt hülga ning parimal juhul lükkavad lapsed meid enesearengu teele.
Ühe võimaluseks, et mõista paremini enda ja lapse suhet, tasub lähemalt uurida enda suhet oma vanematega ja vanemate omavahelist suhet, sel ajal kui olite ise laps. Kas teie vanemad olid samuti nõudlikud teie suhtes? Kas vanemad olid ärevad või pigem rahulikud? Kas teie, tüdrukuna, vastasite vanemate ootustele? Kas teie tunnete ja tegelike vajaduste või unistustega arvestati, kas neid kuulati ja mõisteti? Kas teil oli üksteisega arvestav pere? Kas peres oli armastav, rahulik ja sõbralik õhkkond? Millised uskumused ja ootused olid teie vanematel elu ja inimeste suhtes? Kas ja milliseid nendest ootustest kannate teie täna edasi? Kas need ootused ja uskumused teevad teid õnnelikuks? Kas lubate endal panna oma mõningaid ootusi küsimärgi alla ja muuta? On väga loomulik ja tavaline, et paljud mustrid kanduvad ühel või teisel viisil põlvest põlve edasi, ilma et inimesed seda ise märkaksid. Tihti ei pruugi olla probleem lapses, vaid juba põlvkondi kestnud mustrites, mida perenõustaja abiga on lihtsam näha ja õppida neid siis vajadusel katkestama ja siis saab uuel viisil suhtlemist ja õppida. Ütlen lihtsalt, et kunagi ei ole hilja õppida väljendama seda armastust, mis teie sees tegelikult olemas on. Te olete palju pingutanud oma lapse heaolu nimel. Kuid vahel ei paista meie armastus välja, sest mingid uskumused panevad meid käituma viisil, mis annab lapsele teistsugust infot ning seejärel oleme ka ise vanematena õnnetud.
Loen teie kirjast, et süüdistate ennast palju ja samuti näete ka oma last mitte toimetulevana. Enesesüüdistamine hoiab ärevat õhkkonda kodus jätkuvalt üleval. Enesesüüdistamisele läheb tõenäoliselt teil palju energiat, mida te võiksite proovida kasutada hoopis teineteise ja enesega arvestava õhkkonna loomiseks. Ei tasu loota ja oodata, et emana peaksite olema 100% rahulik, mõistev ja armastav. Soovitan teil hakata märkama neid hetki, kus olete rahulik ja lapse suhtes toetav. Võite pidada „tunnustamise ja tänu päevikut“, kuhu saata igapäevaselt kirja panna kõik selle, mille eest tunnustate iseennast ning oma lähedasi. Kui süüdistate ennast, siis annab see lapsele automaatselt sõnumi, et temaga on midagi totaalselt korrast ära ja tema eneseväärikus ei saagi tõusta. Seega alustage enda tunnustamisest ja oma vajaduste eest hoolitsemisest.
Ma ei hakka uuesti kirjutama pikemalt nutmise rollist lapse stressi ja pingete maandamisel, sest „Nutulindude ema“ kirjutas sellest juba põhjalikult ning olen vägagi seda meelt, et lapsed peavad saama hoitud ja tunnustavas õhkkonnas end nö tühjaks nutta või röökida. Laps ei saagi rõõmsa tujuga ärgata, kui tema sisse on jäänud pinged, millega ta ei oska midagi peale hakata. Seega ütlen veelkord, et enese süüdistamise asemel aidake lapsel nutta või muul viisil oma pingeid väljendada, kuna see annab lapsele teadmise, et tema tunded on normaalsed ning temaga ei ole midagi halvasti ning läbi selle kasvabki eneseväärtustunne. Aletha Solteri raamat „Nutu ja jonnhood“ on minu arvates samuti väga suureks abiks paljudele emadele ning annab nippe, mis tegelikult koduse õhkkonna aitab armastavamaks muuta. Lisaks soovitan veel Martha ja William Piperi raamatut „Arukas armastus“, milles autorid aitavad näha, kuidas me tahtmatult anname oma lapsele signaale, justkui tahaksimegi, et nad oleksid õnnetud ning samuti on seal nõuandeid, kuidas vanemad saaksid igas vanuses lastele uuesti luua armastava õhkkonna.
Kooli kohta ütlen seda, et minu arvates on teie lapsega kõik korras, kui ta läheb konflikti õpetajaga, kes teda nimetab „hälbega lapseks“. Arvan, et õppetöö ei ole paraku eriti edukalt võimalik, kui õpetaja ei suuda oma õpilast aktsepteerida. On täiesti normaalne, kui lapsel on emotsionaalselt ebaturvalises (hinnangud, sildid, kriitika) õhkkonnas raske õppida. See on juba suurem ja kogu praegust haridussüsteemi puudutav teema, kuid õnneks on juba näha sisulisi muutusi ning ka väga mõistvaid ja professionaalseid õpetajaid, kes lisaks aine tundmisele ka laste psüühikat tunnevad.
Mõni sõna ka usaldusest. Ütlete, et ei suuda usaldada oma last ja kirjast saan aru, et te ei usalda ka ennast. Mis on üldse usaldus? Minule meeldib mõte, et usaldus on see, et ma usun, et teine teeb igal hetkel parima, mis ta sel hetkel suudab. Seega teie laps teeb kindlasti parima, mis ta suudab ja samuti olete teie teinud parima, mida olete kõigi raskuste kiuste suutnud. Nüüd on teil hea paarisuhe ning loodetavasti saade sellest jõudu ja tuge juurde ning jaksate rohkem teadvustada oma käitumist mõjutavaid uskumusi ja mustreid ning seega muuta ka samm-sammult oma käitumist selliseks, mis aitaks teie sees olevad armastavad tunded muuta armastavaks käitumiseks. Teie mehe roll teie poja kasvatamises võiks seisneda pigem teie toetamises, et jaksaksite olla rõõmsam ja rahulikum ema oma lapsele.
Kirjas ei olnud juttu lapse isast. Tegelikult on ka see teema oluline, sest teie paarisuhe lõppes küll tülide tõttu ära, kuid isa on ta ju ikka lapsele. Kui tihti nad kohtuvad ja milline on nende suhe?
Lõpetuseks ütlen, et lapsele pole esmajärjekorras vaja mitte armastavat ema vaid piisavalt armastavat õhkkonda kodus üldiselt. Seega on tähtis, et hoolitseksite oma vajaduste rahuldamise eest – otsiksite abi kodutöödes, leiaksite endale isiklikku aega, looksite endale võrgustiku, kes teie lapsi saavad vahel hoida jne. Lisaks loob koduse õhkkonna suuresti paarisuhe, seega ei tasu unustada paarisuhte eest hoolitsemist ja selle toitmist igapäevaselt. Mida rohkem on täis teie isiklik ja paarisuhte tass, seda rohkem olete võimeline kasutama ka aktiivset kuulamist ja hinnanguvaba suhtumist ning vältima sildistamist ja kriitikat oma lapse puhul.
Kuna teie teine laps on hetkel nii väike, siis on teil võimalik tasuta nõustamist saada ka raseduskriisi nõustajate poole pöördudes. Raseduskriisi nõustajad vastavad kõnedele iga päev kell 09.00-21.00. Helistamine nii lauatelefonilt kui mobiiltelefonilt on naistele ja nende lähedastele tasuta - 8002008.
Tasuliselt saate pöörduda ka meie perekeskuse nõustajate poole või kirjutada siis ka edaspidi.
Tänan selle vastuse eest. Ilmselt aga pean ikkagi pöörduma tõesti kellegi poole konsultatsiooni, sest asjad lähevad järjest hullemaks. Poisil on iga nädal päev või paar kõhuvalu, mis arsti arvates on tingitud stressist. Täna läks kooli peale kahepäevast kodus olemist ja kohe pahandused. Klassijuhataja helistas ja ütles, et saadeti laps tunnist välja kuna segas tundi, loopis vihikut, karjus. Laps saadeti tunnist välja valvelaua juurde nö häbiposti istuma, kust klassijuhataja ta leidiski.
Mis küll selle väikese poisi peas toimub, minu mõistus on otsas Istun ja nutan siin praegu ja ei oska mitte midagi ette võtta Kodus ta läheb ka täiesti närvi, kui peab midagi õppima, mida ta ei taha ja kohe ei oska. Üldiselt antakse kodus vähe õppida ja neidki asju ta teeb nii uisa-päisa, kokku õpib iga päev ca 10 min. Ülejäänud aeg siis telekas, arvutis, siis ka on üle aja...Kutsuti kooli, eks peab siis jälle minema ja kuulama, kui halb laps mul on
Tekkis veel üks küsimus - kuidas ma saan seda muuta, mida laps koolis teeb või ei tee? Muusikaõpetaja, kelle tundi mu poeg rikkus, kirjutas e-kooli: "Poiss röögib tunnis ja selline käitumine segab mind. Saatsin ta rahunema valvelauda, kuhu keeldus alguses minemast. Palun vestelge Rasmusega sellest, et ta ISE ei räägi tunnis." Minu esimene mõte oli, et kas nad omavahel rääkisid sellest pärast tundi? Või saadetaksegi lihtsalt minema ja pärast siis lapsevanem peab lapse "korda tegema"? Kuidas ma seda teen? Jah, ma räägin kodus, kuidas peab koolis käituma, ei tohi tundi segada, ta ju teab seda kõike...aga miks ta seda ikkagi teeb, seda mina ei tea ja kuidas seda muuta? Probleem probleemi otsa...
Usun samuti, et tasuks spetsialisti poole konsultatsiooni pöörduda. Saadan teile lisaks eelmistele soovitustele ka Eest Pereteraapia Ühingu kodulehe, millelt leiate erinevate pereterapeutide kontaktid üle Eesti - http://www.pereterapeudid.ee/.
Kirjutasite probleemidest koolis ning tunnete end abitult, kuna ei oska mõjutada last nii, et ta koolis teisiti käituks. Kooli ja kodu koostöö on oluline ning oluline oleks õpetajatega suhelda, kuulata nende muret ja seda, mida nad on lapse toetamiseks teinud, mida plaanivad teha ja mida nad teile soovitavad. Hea oleks suhelda klassijuhatajaga, kuid võib võtta ühendust ka koolipsühholoogi või sotsiaalpedagoogiga. Lapsel oleks oluline, kui koolis oleks tema jaoks keegi täiskasvanu, kes oleks talle usaldusväärne nö tugiisik. Dialoog ja teise osapoole ära kuulamine on oluline probleemide lahendamisel. Vanemal on vahel raske kooliga suhelda, kui ta tajub süüdistavat hoiakut, kuid tasub proovida ja leida koolist need inimesed, kes last ei häbista ning on valmis otsima abi.
Oluline on ka mõelda sellele, kuidas saate hoolitseda veel rohkem ka oma vajaduste eest. Mida rohkem hoolitsete enda eest, seda rahulikumalt suudate võtta pojaga toimuvat. Ja rõhutan, et ideaalset vanemat ei ole lapsele vaja, vaja on piisavalt rahulikku õhkkonda. Endiselt soovitan nii meie perekeskuse nõustajaid, kui ka tasuta raseduskriisinõustajaid.
Muidugi on temas palju head ka, ta tuleb ja kallistab meid igal õhtul enne magama minekut, ja ka õhtu jooksul kallistab vahel niisama, mis näitab, et tal on suur läheduse vajadus...ja me teemegi koos asju, mängime, käime jalutamas aga seda siis, kui temal on hea tuju. Kui ta aga on jälle pahas tujus, sest pole saanud oma tahtmist, siis ei saa me ka koos midagi teha ja seda juhtub päris tihti.