Tere!
Olen 1,3 a poja ema ja kui teised samavanade laste emmed tunnevad oma väikesest imest peamiselt rõõmu, siis minul on tihti masendus peal. Tean, et see on osaliselt põhjustatud rahalisest olukorrast, perekonnast (kasvatan viimased 3 k last üksi) ja üsna puudulikust tugivõrgustikust (st pole enamasti, kelle hoolde last jätta, et oma vajadusi täita).
Põhjus, miks just täna siia kirjutan, üks Facebooki sõber just kirjutas oma seinale rõõmsalt, kuidas tema 1,3 a laps kenasti potile küsib... mul sees lausa kihvatas... just eile lugesin teise emme postitust, kuidas tema laps juba ilma lutita magab (samuti 1,3a). Võiksin ju teiste edusammudest rõõmu tunda, aga kui neid on palju, matavad nad laviinina enda alla.
Minu poeg ütleb ainult "aitäh" ja ei rohkem. Ei näita raamatus õigeid pilte, kui ütlen "näita karu" vms... st ei saa sõnade tähendusest aru. Kui ütlen "pai", siis teeb endale v mulle v karule pai, aga nt kui kutsun teda nimepidi, ei tee väljagi, st ei tea oma nime. Potile olen hakanud teda panema alles viimased 2 kuud, seni kuivalt. Edusamm vbla ju seegi, et istub palja pepuga seal ja ei põgene, vaid vaatab TV, raamatut, mängib millegagi (mina muidugi aktiivselt kõrval).
Lutt on tema suur sõber ja uinumine on eluaeg tal väga raske olnud, seega ei kavatse niipeagi teda tudulutist võõrutada. Ise uinuda ta ei oska, 4-10 k vanuselt ainult pallil õõtsutades, nüüd õnneks enamasti palli ei ole vaja, aga vajab piimapudelit ja kui haige on, siis kahjuks pean tihtilugu taas temaga pallile kobima, kui ma just ei taha kuulata üha hüsteerilisemat kisa.
Käib juba 11k alates, aga õues saabastega ei taha ega oska, jällegi loen kuidas teistel emmedel lapsed õues ringi lippavad, minu oma viskab kükki, seisab ühe koha peal või kukub käpuli ja suur virin sinna juurde.
Teistel lapsed juba söövad ise, minu laps sai alles paar päeva tagasi selgeks, et lusikas pärast taldrikus käimist käib SUHU, seni toksis niisama või siis katapulteeris sööki kuhu juhtus. Küll aga ei saa järelevalveta jätta kausikest, sest selle keerab ta esimesel võimalusel kummuli või kallab sülle või üle söögitooli ääre maha. Enda närvide säästmiseks söödan teda tihti nii, et panen põlle ette ja mängu pealt pistan sööki suhu või siis panen küll lapse söögitooli, aga kausikest hoian enda käes. KOrter on niigi segamini, seda söögi pildumist on mul väga raske taluda.
Potitamisega on ka see, et tean küll, et suur tõenäosus kakaks on hommikul pärast ärkamist, aga siis olen nii kurnatud raskest ööst et laman voodis edasi, samas kui laps omaette toas mängib või multikaid vaatab. Kui mul poleks kõrval pidevat infot selle kohta, kui kiiresti teistel lapsed arenevad (osadel tunnevad värve, panevad 6-st puslet kokku, magavad öö läbi rahulikult, räägivad 2-3 sõnalisi lauseid), siis tunduks minu poiss ju üsna tavaline, aga mulle teeb nii haiget see, et kui ta praegu teistest nii palju maas on, siis kuidas tulevikus - lasteaias, koolis, tööelus? Rääkimata sellest, et teistel on rohkem raha ja lapsel mõlemad vanemad kes heas suhtes ja lisaks veel vanavanemad jm, kes lapsi vabal ajal hoiavad, nii et emme saab trennis vm käia. Minul on ema nii haige, et harva kui ta mu last hoida saab ja kunagi ei tea ette, nt paned juuksurisse aja aga ei tea, kas emal on siis hea päev või mitte...
Olete mures oma lapse arengu osas, ja seda just võrdlusmaterjali põhjal - teised väikelapsed teie lähiringis tunduvad kõik jõudsamalt ja paremini arenevat.
Inimesele on ikka omane võrrelda, ja tihti on just võrdlus teistega see, mis inimest motiveerib enda üle mõtlema ja ka ennast muutma. Kui tegu on inimese isiksuslikku arengut turgutava tegevusega, siis on see igati OK. Samas võib juhtuda, et ennast teisega võrreldes satub inimene masendusse, enesehaletsusse ja loobub pingutamast. Ka oma last teiste lastega võrreldes võib juhtuda sama - teiegi kirjeldate, kui kurvaks teid teeb, nähes, et teie laps erineb.
Inimesed ongi väga erinevad, ka arengutee läbi elu ei ole sarnane. Psühholoogia kui teadus on püüdnud inimest mõista ja kaardistada, seega on olemas üldtuntud arenguteooriad, mis räägivad sellest, mis ajal inimlaps midagi tegema õpib, ning seegi on täpselt kaardistatud, milline on üldiselt inimese areng läbi elu, millal on kohane teha seda või teist (õppida, abielluda, lapsi saada jne).
Kuid kõik see on siiski piisavalt üldine. Kunagi ei mahu kogu elu teooria sisse, elu ja teooria vahele ei tohi panna võrdusmärki. Kaasaegse inimesenägemise juurde kuulub ka paindlikkus. Näiteks lapse n-ö täiskasvanulik pissimis-kakamiskäitumine peaks olema välja kujunenud umbes viiendaks eluaastaks, kuigi üldiselt saavad lapsed pissimise-kakamisega potti hakkama umbes kolmeaastaselt. Tissi saavad väikelapsed üldiselt aasta-poolteise-vanuseni, kuid on lapsi, kes soovivad rinda ka veel kolmeselt. Oma tuppa soovitatakse laps magama panna 2,5-3,5 aastaselt, samas on lapsi, kes juba pooleaastaselt rahulikult oma toas ja omas voodis magavad. On imikuid, kes ei taha kunagi öösel süüa, ja on imikuid, kes ka 8kuuselt nõuavad öö jooksul mitu korda ema tissi. On lapsi, kes magavad kogu väikelapse-ea vaid 45minuti kaupa, ja on lapsi, kes tuduvad ilusti 3-4 tundi järjest, kordagi ärkamata. On lapsi, kes tunnevad tähti juba kolmeselt, on lapsi, kes tähti õpivad alles kuueselt ja sedagi vaevaga. Jne.
Tihti, kui koolitan lapsevanemaid, toon selle näite: olid kord isa ja ema, kes ootasid last. Nad ootasid, et tuleb apelsin. Aga sündis hoopis peet. Apelsini ei saa kasvatada nagu peeti. Peeti ei saa kasvatada nagu apelsini. See mõistujutt paneb vanemad mõtlema sellele, et iga laps on erinev ja on tark rõõmustada selle üle, et nad on just sellised nagu on, just sellise arengutempoga, mis on neile omane, just nende annetega, mis peagi ilmnevad, just selliste isikuomadustega, mida te iga päev kogete. On hästi oluline aktsepteerida oma last sellisena, nagu ta just on.
Põhiline, mida teie laps vajab, on teie armastus, teie hoolitsus, teie pakutud turvatunne ja teie pandud piirid. Kui te kasvatate last sel moel, et tema isiksus saab kasvada ja tema eneseväärtustunne areneda, on kõik korras. Kõige enam vajavad lapsed sära oma vanemate silmades - rõõmus ja endaga piisavalt rahul lapsevanem on enamasti kannatlik, mõistev ja armastav lapsevanem, temaga koos on lapsel hea kasvada-areneda. Raha eest saab lapsele kindlustada tema materiaalsed vajadused (söök, riided, soe tuba), kuid see on ainult osa lapse arenguks vajalikust. Emotsionaalsete vajaduste pool jääb tihti tähelepanuta, kuid seda ei korva mitte ükski materiaalne väärtus. Lapse tasakaaluka arengu tagab see, et tema materiallsed ja emotsionaalsed vajadused on kaetud. Nii et olge oma lapse jaoks lihtsalt olemas, mängige temaga, kuulake teda, püüdke teda mõista, nii toetate tema arengut kõige paremal viisil.
Kullake, on lapsi, kes veel 2-3 aastaselt ei räägi. Potil hakkab üks keskmine laps käima u kaheselt või vanemalt. Mina pole elusees näinud nii väikest last, kel jätkuks viitsimis kuue tükiga puslet kokku panna. Mõni laps oskab tõesti kolmeselt juba tähti, kuid mõistmiseks, mis nendest tähtedest saab, läheb veel palju-palju aega. Minu poiss ei tundnud ka ise söömise ja üldse lisatoidu vastu mingit huvi. Lusikat kastas ta enamasti toidu loopimiseks, ise vaadates, et kuidas kukub ning kui kaugele. Ise söömine tuli palju hiljem ja ma ei ütleks, et ta oleks seetõttu teistest kehvem olnud. Lugesin just üht artiklit, kus kirjutati ka sellest, et lapsevanemal on tarvis õppida oma last aktsepteerima sellisena nagu ta on. Tihti osatakse välja tuua kõik see, mis lapse juures muret teeb või mis ei meeldi, aga pigem oleks vaja läheneda teisiti-vaata oma last selle pilguga, et mis sulle temas meeldib. Ära võrdle oma last teistega, sest ta pole teised ja ära lase negatiivsetel mõtetel endale pähe pesa teha. Kuula alati kriitiliselt seda, kuidas vanemad oma lapsi avalikes infokanalites kiidavad, sest kõik pole kuld, mis hiilgab.
Saan aru, et su põhiprobleem on tegelikult väsimus ja raskused.
Lisan veel, et kui loen praegu beebifoorumitest "hädas" emade postitusi, et miks mu laps seda või teist veel ei tee, miks ta ei söö ja maga nii nagu peab, millal ometi hakkab kõike "normaalselt" tegema, siis vaatan sellele ajale tagasi kerge muigega. Kõik tuleb omal ajal- tasakesi, aga tuleb. Soovin sulle kõike head ja ära liialt muretse.
Ka mina tahan sulle öelda, et ära kohe üldse muretse. On ka neil omad probleemid, kes facebookis uhkeldavad oma beebi edusammudega. Aga kes ikka facebookis oma mossis nägu teistele näitab!
Sama siin,ära võrdle oma last teistega,Mul hakkas poiss rääkima kolmeselt ,mh koolis tubli kolmeline kuna ei viitsinud õppida oleks õppinud oleks nelja -viieline.Aga räägib nüüd nii palju,et ei jõua ära kuulata 18.a.Käima hakkasid kõik 1,3 a.Söömisega ka lugu nii,et üks sõi kohe hästi ja puhtalt teisel lükkasin õpetamise edasi no oli põrsaste.põrsas.Kooli minnes ei tundnud poisid tähtigi,ühel vötsin koolipikendustki aga nüüd tubli ,töökas noormees.Tüdruk kolmene praegu selline aju hiiglane,et hoia ja keela.Nii,et võta vabalt- üks ema ütles ka ,et tema laps tundis 1,5a, tähti kuid kooli minnes ei tundnud ikka veel kõiki tähti-vot on imesid emade silmis.
pikemalt jutule süvenemata ütlen vaid üht ja seda tasuks last kasvatades alati meeles pidada.Iga laps areneb ja kasvab erinevalt ja sellepärast kohe kindlasti ei tohiks mitte kedagi võrrelda .Minu laps on 1,5 aastane kohe ,ei küsi potile,samuti ei räägi,kuid on paljudes muudes asjades tubli ja ma mitte iialgi ei võrdle oma last teistega,sest seda lihtsalt ei saa ja ei tohigi teha see on äärmiselt vale.Samahästi võiksid muret tunda et keegi laulab hästi,aga sina mitte,keegi uisitab hästi,sina mitte.Iga laps on indiviid ja areneb individuaalselt.Tunne rõõmu selle üle,et laps sul varakult kõndima õppis,mul on tuttavaid kelle lapsed hakkasid alles 1,5 aastaselt kõndima.On tuttavaid kelle 3 aastane laps ei räägi sõnagi.Samas 1,3 aastane vennatytar rääkis nagu vana inimene,teadis ja oskas kõike,minu laps ei ole samasugune ja kui küsid,kas ma olen selle pärast mures,siis ütlen ei minu laps on teistest erinev nagu iga teinegi laps ja kõige rumalam asi ,mida üks ema teha võib ongi oma lapse võrdlemine teiste lastega.Tunne oma lapsest rõõmu
