1,5 aastane poeg pidevalt mul sabas kinni ja üritab kättpidi kuhugile vedada. Samas kui teemaga kaasa lähen, siis on see pigem sihitu hulkumine korterteris, sest mingit konkreetset soovi lapsel polegi. Põhimõtteliselt ei saa sekundikski nö. oma asjadele keskenduda, sest siis laps lihtsalt ulub ja nutab ning ripub otseses mõttes jala või käe küljes kinni. Kuna tema sõnavara koosneeb umbes 5 sõnast, ei suuda ta mulle ka öelda, mida soovib võ tahab. Olen püüdnud temaga kõik tema soovid kaasa teha, ikka üks või teine asi ei sobi; samuti üritanud seda vingumist ja kisa ignoreerida- seda küll mitte kauaks, sest tema vingumine läheb üle hüsteeriliseks kisaks.
Känud ka perearstil ja rääkinud probleemist( mõtlesin, et äkki mingi füüsilne häda)- laps tunnistatud muidu terveks , ei osanud ka perearst aidata.
Oleme püüdnud ka lapsele vaheldust pakkuda- käime külas ja väljas- kuid sealgi täpselt sama käitumismuster....
Tunnen lihtsalt, et enam ei suuda, minu käitumine lapse suhtes muutub päev-päevalt ignorantsmaks ja vastikumaks ja see teeb mulle endale väga haiget.
Kuidas peaksin sellise lapsega käituma või mida teha, kuhu pöörduma????
Palun abi
Tere,
Kuna ma ise väga hiljuti samasuguse probleemi ees seisin, mõtlesin, et jagan, mis minule lahenduse tõi: esimesena soovitan Aletha Solteri raamatut "Nutt ja jonnihood" -- see aitab mõista nuttu ja lapse nõudmisi, ja neid aktsepteerida. Minul on koduseks põhiliseks nutulinnuks 5-aastane, aga väikevend (varsti 2-aastane) on ka aegajalt selline, nagu kirjeldate oma last. Olen märganud, et mida rohkem mul on vaja või ma tahan oma asjadega tegeleda, seda hullemaks meie vastasseis läheb. Eriti hull oli see suurema, esimese lapsega. Teisega olen ilmselt õppinud sedavõrd rohkem ennast salgama, et kui ta minu seltsis mööda korterit tahab lonkida, siis longimegi. Vahel ta ei tahagi muud kui seda, et ma talle ise ütlen asjade kohta, millest möödume, et see on kapp või mõmmi või aken -- ja kui me siis veidi aega veel aknast välja saame koos vaadata ja autode ja ilma üle imestada, siis on väikemees juba tundnud, et olen kõige täiega tema päralt. Mõne aja pärast hakkab ta millegagi ise askeldama, ja siis saan vaikselt minema hiilida.
Võibolla aitab, kui hoiate last igal võimalusel enda ligi (ka oma asju tehes).kui ta on juba küllalt suur on igasugune linaskandmine muidugi üsna raske, aga saada on veel selline puusaiste (minul on hippychick hipseat) ,mis just suurema lapse hoidmise kergemaks teeb. Kõndige väljas koos ja rääkige temaga puusalt , mina kasutan seda ka toas kui poisil on vahel nt söögi tegemise ajal kole klammerdumise tuju. Uskuge, kui ta teab, et saab volilt teie tähelepanu, siis tema hirm teist eraldumise vastu väheneb pikkamööda (sellest kõigst räägib nt selline raamat nagu William ja Martha Sears "Kuidas luua kiindumussuhe oma lapsega"). Lõppeks oli ta ju ainult 2x9 kuud tagasi üks osa teist - loota, et ta saab kiiresti iseseisvaks inimeseks sundida, murrab lapse ja ka teie suhte, nagu ise mainite...
Kui laps on rahulolematu, siis sageli ei ole see mitte see konkreetne asi, mille pärast ta rahulolematu on, vaid pigem väljendab ta sellega mingeid muul moel seletamatuid hirme (neid ta ju sõnastada ei oska). Seepärast tasub seda rahulolematust ehk hoopis lahenduste otsimise asemel kohelda kui võimalust väljendada, et mõistate teda, kuulate ta ära, tunnete kaasa. Solteri raamat ütleb ka nutu kohta -- et meil ei ole vaja seda vältida või ületada, vastupidi. Nutt on lapsele vajalik ja meile ka -- sest see on võimalus suurendada lähedust lapsega, anda lapsele teada, et me tõesti kuulame ja mõistame teda, aktsepteerime teda koos tema rahulolematuse ja kisaga, sest need on praegu tema vähesed eneseväljendamise vahendid. See kehtib tegelikult veel ka 5-aastase ja küllap vanemagi puhul....ja eks ole meil endalgi hea vahel nutta...
Ma ei tea, kuidas teie, aga mina olen ise ainus laps, ja tunnen väga selgelt, et vajadus oma ruumi ja võimaluse üle ise oma elu kontrollida on mul sellevõrra eriti suur - enamuse oma elust olen seda teha saanud ja nüüd korraga kaks mingit enesekeskset väikest vorsti ei lase!!! Nii et jah, kindlsti ajavad lapsed vahel tõesti hulluks, kui seda oma aega nagu üldse ei näi olevat. Kindlasti tasub püüda leida see aeg endale, et siis taastununa lapse päralt olla jaksaks. Ehk aitab elukaaslane/sugulane? VÕi saate mõne sõbrannaga lapsi regulaarselt üksteise hoida jätta...? Panna laps varem tudule ja see aeg endale pühendada?Tean omast käest, kui jube keeruline see vahel võib olla, aga võimalusi tasub otsida. Mind on aidanud tohutult suurepärase meie oma kodus last hoidva inimese leidmine. Aga see ei pruugi igaühele muidugi sobida. Aja ja emade kohta on üks tore raamat pealkirjaga "Et ema jaksaks" -- võib olla ka teile heade mõtete allikaks.
Vastupidamist ja kannatust....!
Kristel, saan aru, et teid häirib see, kuidas ise olete hakanud oma lapsega käituma ja mida tema vastu tundma. Olete muutunud ise rahulolematuks, kuna kogete last vinguva ja rahulolematuna. „Nutulindude ema“ jagas teiega juba oma kogemusi ja soovitusi ning olen igati päri ning soovitan samuti neid kolme raamatut, millest saab leida palju inspireerivaid ja toetavaid mõtteid.
Kui väikese lapse ema tunneb, et ta ei jaksa enam rõõmustada lapse üle ega jääda kohale lapse vajaduste jaoks (seda juhtub pea iga emaga), siis võib olla kindel, et ema enda vajadused on jäänud tahaplaanile. Nii vastuoluline kui see ka ei tundu, tuleb emal hoolitseda kõigepealt enda vajaduste eest. Kui ema on kurnatud, väsinud ja tasakaalust väljas, siis ta ei jaksa olla ka lapse jaoks olemas. Teiseks on oluline, et lapse ema ja isa hoolitseksid oma paarisuhte eest, mis kipub tihti unarusse jääma, kui laps sünnib. Laps vajab kasvada piisavalt armastavas õhkkonnas, mida saavad luua mees ja naine, kes oma paarisuhet toidavad ja hoiavad. Pere loomise ja hoidmise juures läheb vaja palju loovust, et leida viise, kuidas hoolitseda piisavalt kõigi vajaduste eest.
Soovitan teil kõigi oma tuttavate ja sugulaste peale mõelda ja otsida võimalusi, kuidas endale tugivõrgustikku luua või suurendada. Kas leiate kellegi, kes saab tulla teile külla, et hoida last ja anda teile pisut aega iseenda jaoks. Vahel võib olla hoopis rohkem abi kellestki, kes tuleks appi süüa tegema või tube koristama, et teie saaksite olla rahulikult koos lapsega ja hoiaksite oma energiat kokku. Kas teie mees saaks teid aidata milleski? Või saaksite hoopis mehega võtta teineteise jaoks aega ja keegi hoiab samal ajal last? Oluline on mõelda, mis just teile kõige rohkem energiat annaks? Kuidas saaksite kõige paremini oma nö tassi täita või oma akusid laadida? Mis paneb just teie silmad kõige rohkem särama? Ja mida/keda selleks vajate? Teie laps väärib, et tema ema oleks piisavalt toetatud. Ainult teie teate kõige paremini, mida vajate kõige rohkem, et energiat saada ja seega emotsionaalne tasakaal saavutada.
Kui teie vajadused on piisavalt rahuldatud, siis jaksate olla ka rahulolematu lapsega, kuid tõenäoliselt muutub siis ka laps rahulikumaks. Lisaks tasub tõesti järgida ka Aletha Solteri soovitusi raamatust „Nutt ja jonnihood“, kus soovitatakse lasta lapsel enda armastavas ja hoolivas süles nutta välja igapäevast ja loomulikku stressi ja pinget. Nii väike laps vajab täiskasvanu lähedust palju, kuid ta vajab ka hoitult nutta, sest see on üks väheseid viise, kuidas nii väike laps oma pingeid väljendada oskab. Selleks, et võtta laps sülle ja lasta tal nutta, peate muidugi ise olema piisavalt rahulik ja lõõgastunud, sest lapse nutu talumine ei pruugi olla lihtne, kui olete väsinud ja energiast tühi.
Kokkuvõtteks julgen soovitada, et kui teile tundub, et lapse vajadused hakkavad olema lõputud, siis küsige endalt, mida te ise hetkel vajate ning ei luba endale. Otsige julgelt endale erinevat tuge ja abi, et teie enda silmadesse tuleks sära tagasi. Emad kipuvad suurest armastusest lapse vastu ära unustama, et tegelikult vajab laps kõige enam, et ema silmad säraksid, kui ta last vaatab. Emad ei pea aga olema üliinimesed, seega nad väärivad toetust. Oluline on võtta aega iseenda jaoks ja kindlasti ka oma paarisuhte jaoks.
Soovin loovat lähenemist endale ja oma perele toetusvõrgustiku loomises või suurendamises!
Suured- suured tänud toetavate ja heade sõnade eest!
Üritan need soovitud raamatud kätte saada ning lugeda....
Tõsi ta on- olen iseenda jätnud väga tahaplaanile ning oma soovidega viimati arvestanudki enne poja sündi.
Kahjuks on minu abikaasa väga põhimõtekindel ja " jäik" inimene- lapsekasvatamises meie vaated ei ühti. Kui mina püüangi lapse soove arvestada ning tema rahulolematuse taha piiluda, siis tema meelest olen ma poisi lihtsalt ära rikkunud/ hellitanud. Ei tahagi tegelikult sel teemal väga südant puistada, aga ilmselgelt meie omavahelised suhted ei mõju lapsele hästi...........
tunnen kaasa, paistab, et olete oma lapsega seotud muredega vähemalt oma paarisuhtes üksi jäänud. Ega siin ei oskagi väga nõu anda -- eks lapse isa paraku avastab tõenäoliselt liiga hilja, et on oma lapse armastuse endast ära tõrjunud. Üks küsimus siiski -- kas tegemist on ehk inimesega, kes usub teaduse saavutusi? Solteri raamat on väga tugeva teadusliku tõendusmaterjaliga, võibolla võiks talle vihjata, et lapse nutt on tõestatult füsioloogiline vajadus (ja äkki jätta raamat näiteks tualettruumi lugemisvaraks... )
Tean kahjuks mitmeid peresid, kus vanemate vastuolud ja omavahelised suhted lapsele tõesti halvasti mõjuvad, ja seda ka pikas perspektiivis. Võibolla peaksite ka nendega tegelema, aga seda on üksi vist teha väga raske, st lahendada suhteprobleeme ainsa osapoolena. Eks ta vist ole nii, et kui keegi on täiesti ilmselgelt lootusetu juhtum, siis ei ole mõtet ennast vaevata tema muutmisega (tundub, et olete siin just seda teinud). Kui suudate ise tema käitumisest üle olla, end mitte sellest segada lasta, siis saate rahulikult lapse toetamisele keskenduda. Gordoni õpetused ja raamatud vist aitavad ka rahulikult eriarvamusi lahendada, võibolla sealt saate oskusi mehele pisitasa tarkust ja empaatiat sisse tilgutada
Veelkord jõudu soovides.
Oi kui tuttav siit lugeda! Minu poeg on 1,3 a aga tihti suht sama. Mitte küll, et ta kogu aeg mind kättpidi kuhugi tiriks, aga probleemi olemus sama - mul on tema virisemist väga raske taluda ja samamoodi tunnen, et vahel käitun ignorantse ja vastiku emmena... Ja see, kuidas kirjeldad oma meest - jällegi sarnasus... minu mees samuti arvab, et olen poja ära rikkunud, "vabakasvatus" jne jne... nüüd elamegi eraldi kahjuks... minu korteris on lapsele ohtlikud asjad tema käeulatusest ära pandud, endises kodus aga on vaja last kogu aeg keelata - endal stress ja lapsel stress - vähemalt selles osas on lahkukolimine kasu toonud...
Nii asjalikud vastused Sinu kirjale, nii psühholoogi kui Nutulindude ema poolt! Ja nii õige - mul samamoodi on oma vajadused täiesti allpool nulli. Heaks näiteks on lapse lõunauni - kui see on 2,5 v 3 tundi, jõuan nii pisut kaasa magada, puhata, koristada - ja ärganud lapsega tegelen rõõmsalt. Kui aga tal uni jääb lühikeseks, jõuan nt vaid koristada ja maha istuda ei saagi, siis täidab ärganud lapse häält kuuldes mind meeleheide, viha ja kurbus :S
Soovin Sulle jõudu ja tea, et Sa ei ole üksi! See rääkimise-eelne periood on mu meelest väga raske... kui suudame last siiski kohelda armastavalt, saabub varsti vahva periood, kus saame temaga muinasjutte lugeda, joonistada, meisterdada jne jne... Ma ise püüan ennast lohutada sellega, et ühel päeval on ju temagi 3-aastane, toob oma joonistusi näidata ja mängib loovaid rollimänge
Kallid vastajad- väga väga toetav on lugeda teie mõtteid ja soovitusi......Tunnen, et on siiski olemas inimesed, kes mind mõistavad. Vahepeal oli tunne, et olengi üksi oma tunnetega- ka mu oma ema ei mõistnud mind, vaid arvas, et olen lihtsalt saamatu ning järeleandlik inimene kellest juba 1 aastane "üle" kasvanud.
Veelkord väga suured tänud Teile!!!!!!
, mina kasutan seda ka toas kui poisil on vahel nt söögi tegemise ajal kole klammerdumise tuju. Uskuge, kui ta teab, et saab volilt teie tähelepanu, siis tema hirm teist eraldumise vastu väheneb pikkamööda (sellest kõigst räägib nt selline raamat nagu William ja Martha Sears "Kuidas luua kiindumussuhe oma lapsega"). Lõppeks oli ta ju ainult 2x9 kuud tagasi üks osa teist - loota, et ta saab kiiresti iseseisvaks inimeseks sundida, murrab lapse ja ka teie suhte, nagu ise mainite...