Kodus kasvamas 5aastane poeg ja 3aastane tütar. Üha enam on kavamas pojaga probleemid- pidev vingumine, asjad,mida lasteaias suudab väga ilusasti teha,siis koju jõudes ei oska ta ei nina nuusata,peput pühkida ega joonistada, õe pidev kiusamine ja löömine, ärevushood, enesekriitika...
Olen ise murdumas. 2aastat tagasi diganoositi sügav depresioon mulle(seoses sellega, et tütar ei maganud öösel ja magamatus tegi omatöö). Püüan pidevalt leida tõde,mis seda kõike põhjustab,kuid ei suuda... Tuleb tunnistada, et kohe üldse ei aita minu stress siin asjale kaasa. Ma ärritun kergesti ja kannatust vähe. Olen endas sügavalt pettunud ja heidan seda endale ette, et olen paha ema,kes ei oska mõista ja kasvatada oma lapsi.
Kui poeg tahab nt. joonistada istun temaga maha. Ta tõmbab paar kriipsu ja siis hakkab kas jorisema et ta ei oska ja nii kole on (kuigi püüan talle koguaeg öelda,et ta joonistab hästi) või siis hakkab nutma ja ei lausu sõnakeskti. Kui pärin milles asi, siis ta lõpuks hakkab pahurdama,et ta ei oska midagi teha ja kõik on nii kole. Samas kui võtan ise kätte pliiatsi,joonistan talle midagi ette ja lasen tal ära värvida siis on ta rahul. Püüan talle selgitada et ta ei peagi nii oskama veel joonistada,nagu mina, et ta ei ole veel nii vana kui mina ja küll ta õpib.
Kõige rohkem mis mind endast välja suudab ajada on tema põhjuseta(ma lihtsalt ei oska enam leida põhjust) nutuhoogudele. Need lihtsalt tulevad ja lähevad nii nagu ta seda ise tahab. See lihtsalt mind nii maatasa teinud..
Mul on seda nii valus tunnistada, kuid tunnen end täiesti läbipõrunud emana, ma nagu ei tunneksi oma poega...
Olete väga murelik oma viieaastase poja pärast, kelle käitumine kodus erineb drastiliselt käitumisega lasteaias. Väljaspool kodu tuleb laps kenasti toime eneseteenindamisega, kodus olles justkui regresseeruks vanuseliselt, lisaks noorema õe kiusamine/löömine ning ilmselged madala enesehinnangu märgid - kriitika enese suhtes, ärevus, seletamatud nutuhood.
Toote näiteks olukorra, kus laps soovib joonistada. Üsna kiiresti pettub laps oma tegevuses (ei oska, nii kole). Vanemana olete olukorda püüdnud lahendada/leevendada, öeldes, et ta joonistab hästi- mida aga laps omaks ei võta ja nutab või muutub hoopis sõnaahtraks.
Põhjus, miks poeg selliselt teie abistamiskatsele reageerib, seisneb asjaolus, et kasutate alateadlikult suhtlemistõkkeid- kiitust ja lohutamist. Kiitus ei tööta mures lapse puhul abistavalt, vaid kinnitab tema sisemist ebakindlust ja rahulolematust- talle ei meeldinud oma joonistus. Lohutamine kannab aga sõnumit- oled jah äpu... Antud olukorras võib abistav olla hoopis minasõnum- näiteks: "...kui vaatan sinu joonistust, siis mulle meeldib, et oled siin kasutanud rohelist värvi, see on minu lemmikvärv!". Sellele väitele ei saa laps reageerida vastuväite ega enesekriitikaga- kuna olete rääkinud endast- mis teile tema joonistuses meeldib.
Kirjast selgub, et teil on kahe aasta eest diagnoositud sügav depressioon, et ärritute kergesti ja igapäevased on enesesüüdistused/süütunded oma vanemlike võimete osas. Ütlete, et tunnete ennast läbipõrunud emana, kuna ei suuda mõista ja toime tulla oma viieaastase poja muutunud käitumisega.
Siinkohal peab küsima, kui palju olete saanud tegeleda iseenda ja oma vaimse tervise taastamisega? Teie poolt kirjeldatud negatiivsed tunded ja arusaamad endast emana viitavad jätkuvalt depressiivsusele ning ennekõike tuleks teil otsida abi iseendale. Kui teie vanemana leiate oma sisemise tasakaalu ja vastuse(i)d mureküsimustele, - alles siis võib oodata muutusi lapse käitumises. Julgen seda nimetada seetõttu, kuna peresüsteem on tervik, me mõjutame teineteist. Ja teist kumav rahulolematus ja kurvameelsus võivad lihtsalt peegelduda võimendunult teie pojas- tema ebakohases käitumises ja enesekriitikas - ehk siis ta kannab ja väljendab alateadlikult kodus seda meeleolu, mis seal on.
Julgustan teid otsima abi - medikamendid pluss psühhoteraapia (kognitiiv-käitumuslik teraapia annab depressiooni puhul häid tulemusi. Vaadake näiteks: www.sensus.ee) oleksid kindlasti abiks.
Samal ajal soovitan lapsele abi otsida Tallinna Lastehaigla väikelaste psühhiaatria osakonnast. Ärge jääge oma muredega kauemaks üksi!
Tere,
loen ja tunnen siin osalt ära iseenda loo -- minul oli küll depressioon siis, kui esimese, praegu 5-lapse kõrvalt tööle läksin. Aga tema tänased probleemid (palju vingumist ja rahulolematust) tunduvad olevat just sellest ajast pärit, kui ma ei suutnud olla see hea ema, kes tahtnuks ja ma ei olnud temaga piisavalt kannatlik. Ema olemine ongi üks suur enesesüüdistamine väga sageli... Ja lapse nutt oli ka minu jaoks üks suur enesesüüdistamise ja sageli lapse peale pahaseks saamise allikas. Just selles aitas mind aga väga Aletha Solteri raamat "Nutt ja jonnihood". Kusagil päris raamatu alguses ütleb ta - et lapsel on vaja nutta ka siis kui ta juba rääkida mõistab. Ja kogu ülejäänud raamat seletab seda vajadust lahti ja õpetab lapse toetamist tema arengus. See lähenemine aitas minul vabaneda nutust põhjustatud enese (või lapse) süüdistamise krambist. Kui ma hakkasin pojal laskma nutta, hakkasid ta nutuhood ka vähenema. Ja kuna ma teda hakkasin koos tema nutuga aktsepteerima, siis on ka ta enesekindlus aegamisi kasvama hakanud.
Võibolla aitab see lähenemine ka teie peret. Jõudu ja rahu südamesse,
soovib 5- ja 2-aastaste poegade ema
