Tahtsin teiega jagada oma lugu.
Minu 5-aastane poeg on üks igavene vingupill ja memmekas...või vähemalt nii ma tundsin. Olen enda hinnangul muidu keskmisest lastekesksem ja olen lapsi kasvatanud hoolivuse, mitte riidlemise või alandamise või karistustega -- aga on teatud asjad, mis minu jaoks alati punaseks rätikuks on olnud, ja nende hulgas on esikohal olnud virisemine ja vingumine. Lisaks on mul olnud sageli piinlik poja öiste kisamiste pärast, kui oleme nt käinud vanavanemate juures ja ööseks jäänud.
Häbi nii vanavanemate kui teiste sugulaste ees, et kuis meil ikka selline kisakõri kasvab, oli ka üks viimaseid piiskasid minu karikas. Täpsemalt sai viimaseks piisaks see, kui avastasin, et hoian kesk ööd lapse suul kätt ja sisistan talle kõrva: "Ole ometi vait!!!!!" Põletav häbi sugulaste ees muutus põletavaks häbiks lapse ees. Ja ühe siin foorumis soovitatud raamatu mõjul on muutunud nii minu kui poja elu.
Olen vist lugenud läbi suurema osa kasvatuskirjandusest, mis vähegi lapsesõbralikumana tundub. Searsid, Gordon, Piepersid, Juul, jne jne. Aga probleemid jäid. Nüüd aga attusin Aletha Solteri otsa -- ja see on olnud vastus minu probleemidele ja seda seetõttu, et tegeleb MINU probleemiga. Minu suurim probleem ei olnud tegelikult minu lapse probleem. Gordon vist on ka sellest kirjutanud. Minu suurim probleem minu suhtes lapsega oli virisemine, muuga sain enamvähem hakkama. Aga raamat nutust ja jonnidest oli seega raamat, mida mul oli vaja, et ma oma suhtumist oskaksin muuta probleemi, mis osutus üldse mitte probleem olema. Oleme nüüd juba umbes kuu suhtunud jonni ja nuttu kui vajadusse, ja nagu nõiaväel on see vähenenud -- ja isegi kui jonn lahti, ei tunne ma enam, et vererõhk ja viha kerkivad. Kui sugulatel on probleem, siis olgu. Ehk jätan raamatu neilegi kuhugi lugemiseks
Aga moraal sellest on minu jaoks vähemalt üks: probleemi allikas on sageli vanem, kes mingit lapse käitumist vääriti hindab või valesti mõistab - mitte laps. Ka laps võib olla muidugi probleemiks, aga vanema kohus on enda suhtumist esmalt analüüsida. Nii vähemalt mulle selle õppetunni valguses tundub.
Ja sellega seoses mõtlesin ka, et äkki tasuks teil foorumisse teha üks lisarida edulugudest. Sest paljusid muresid lugedes tekib tahtmine teada, kas probleem ikka lahenes. Äkki oleks sellest kasu ja julgustust?
Tänades hea nõu eest
Ema
Teie edulugu oli tore lugeda. Tõepoolest, kui mõistame vajadusi - nii enda kui ka lapse omi, siis on palju lihtsam lahendusi leida, nii et kõik on rahul.
Tasub kaaluda ka teie ideed - luua foorumisse eraldi rubriik, kus vanemad saaksid jagada seda, kuidas nad oma probleemidele lahendusi on leidnud.
Mindki inspireerivad teooriatest enam just lihast ja luust eesti emmede edulood. Nii et tõesti, võiksite sellise rubriigi teha! Oh kuidas tahaks olla paari aasta pärast ise üks sinna kirjutaja
