Meil suri väike kassipoeg ära. Lihtsalt oli selline väike ja väeti ja ei pidanud vastu. Terve pere mustas masenduses. Vanem 7a laps tihub üksinda nutta. Ta ongi natuke vaikseke ja ei näita tundeid nii välja. 5a poiss aga hakkas kohe rääkima, et ta ostab taskuraha eest uue küüliku. Siis mingil hetkel sai aru, et kiisu ikka on päris surnud, siis nuttis. Nüüd ütles, et palub jõuluvanalt, et ta tooks kiisu tagasi. järgmisel hetkel viskab sellel teemal nalja. Mul on tunne, et ta ikka päris hästi ei saa aru, mida tähendab surm. Kuidas ja kas peaks seda lapsele seletama? Ise olen ka nii õnnetu kiisu pärast ja kui poiss viskab veel nalja, siis endal nii halb olla ja näen kuidas tütar ka veel õnnetumaks läheb...
5-a laps ei pruugi ju aru saada, mida see tähendab, et kiisut enam ei ole. Ma arvan, et talle tuleks lihtsalt proovida seletada. Tema proovib asjaga hakkama saada nii nagu ta seda kõige paremini oskab. Minu poiskene on 4a ja kui olen kurb, siis ta püüab minu tuju parandada, viskab nalja ja teeb igasugu trikke. Sageli see ka mõjub. Ma arvan, et vast sinu laps püüab sama. Ta lihtsalt ei oska olukorda hinnata ja seda, millises olukorras on nali õigustatud ja millal mitte (isegi mu mees ei suuda seda piiri sageli ära tunda!).
Kriisipsühholoogid ütlevad, et lapse lein on triibuline, see tähendab, et ühel hetkel on laps kurb ja nutab, järgmisel jookseb rõõmsalt ringi, nagu poleks midagi lahti. Lapse lein ongi selline vahelduv, aga see ei tähenda, et laps oleks südametu või, et tal pole lahkunust ( olgu ta kes tahes) kahju. Usutavasti ei saa teie 5 aastane surma lõplikkusest aru. Nii 6- 7 aastane hakkab taipama, et surm on lõplik lahkumine. Nii võibki teie laps loota, et jõuluvana äratab kiisu ellu või toob ta elusana tagasi. Oluline on olla lapse jaoks olemas ja kuulata teda ja vastata tema küsimustele ausalt. Kui seletate, et kiisu on nüüd surnud ja ei tule enam tagasi, võib siiski laps mõne aja pärast küsida, et kas kiisu tuleb varsti tagasi. Lapse jaoks on raske mõista, et keegi kaob ja ei tule enam kunagi. Lapsed võivad ka surnud looma või inimest joonistada või mõelda välja lugusid, mida kunagi pole olnud. Niimoodi fantaseerides töötavad lapsed oma leinaga. See annab neile võimaluse toimunut paremini mõista. Lapse aitamiseks sobib ka aktiivne kuulamine. Kui laps küsib, millal kiisu tagasi tuleb, siis võib talle tagasi peegeldada midagi sellist:" Sa vist igatsed teda väga" või, " Sul on vist tõesti suur igatsus kiisu järele". Kui laps nutab, siis peegeldage:" Sa oled tõesti väga kurb, et meil enam kiisut pole/ Et kiisu ära suri vms". See võimaldab lapsel ennast ja oma tundeid paremini mõista ja ta tunneb ka, et teie saate temast aru. Toetage peres üksteist ja rääkige juhtunust. Mõnikord püütakse surmast rääkimisest hoiduda ja usutakse, et rääkimine teeb valu. Tegelikult aitab rääkimine just kiiremini leinaga toime tulla, isegi kui ta hetkel teeb haiget. Soovin teie perele kokkukuuluvust ja armastuse jagamise oskust . Küllap leiab uus kiisugi teie juurde tee, kui olete selleks valmis.
