tere
kirjutan oma kolme aastase tútre káitumise párast.
Viimase 2 kuu jooksul on tal tekkinud sellised hood kus láheb endast válja, kiljub seni kuni hakkab lausa kóhima, peksab, loobib asju, hammustab jne Sel ajal on temaga ráákimine vóimatu kuna kui pruugingi proovida kasvoi 1 sóna óelda hakkab hullemini kiljuma. Samuti valmistab probleeme ka see et sel ajal kipub ta ka ropendama mida ta tavaliselt ei tee. Siis ei jáági muud ule kui lihtsalt súles kinni hoida kuni rahuneb. Selliseid hooge esineb 2-3 korda nadalas. Peale sellist hoogu on ta jAlle normaalne. Kuulab jálle sóna jne.
Seda sama mure sai ka neuroloogile ráágitud siis saatis ta eeg uurigule. Vastuseks sai aga et uuring oli korras.
Kas see on núúd lihtsalt eakohane náhtus vói tavaline jonn vói lihtsalt tegemist halva kasvatusega?
Samas márgiks siin kohal ára ka et lapsega on juba 7 kuust alates probleeme. 7 kuuselt jai isaga uheks paevaks koju kui koolitusel olin-peale seda on minu kúlge klammerdunud, ei taha sammugi maha jaada. Koguaeg pidi minu súles olema (isa sulle minna ei tahtnud ) isegi wc ei saanud temata minna kuna siis oli hirmus suur kisa. Samal ajal tekkisid tal ka hirmud-kartis selja taga kóhimist jne)Siis labi neti psúholoog kirjutas et laps tunneb minuga ennast turvaliselt ja selleparast klammerdubki minu kúlge.
Kui laps oli aastane laksime mehega lahku. see oli vaga raske aeg kuna siis mees áhvardas ja soimas pidevalt. úritasin kúll rahulikuks jááda ja halva asja juures head nágu teha aga oli aru saada et laps tajus kóike. Siis oli laps narvilisem ja kippus veelgi rohkem minu súlle jne. Vahepeal siis olukord paranes natuke kuni eelmise aasta sept kuuni mil isa káis last vaatamas ja kukkus tema náhes nó pókkima. úritas náidata kui kóva mees on. Laps aga sai aru et pinged úleval on ja jai kohe kui isa enda selja tagant ukse sulges diivani peale magama. Peale seda hakkas ta oma isa húudma puh páh onuks :s Ma ikka seletan kui pilti náitan et see on su issi aga tema vaidleb vastu et ei ei see on puh pah onu.. kuidas saaks mina talle selgeks teha et isa kohta ei tohiks nii oelda? seda suurem probleem tekkimas kui isa ise kuuleb et laps tema kohta nii útleb, ta hakkaks kohe mind súúdistama et mina ópetan aga seda ma teinud ei ole. mind úllatas ennastki kui laps ta kohta nii útles.
Samas on probleem ka sellega et ei taha lasteaias káia. Eelmine aasta kais aga septembrist alates keeldub kaimast.vahepeal láks juba hea meelega aga núúd hakkab juba kodus nutma kui lasteaiast ráákida saab et tema ei taha titade juurde ja kui lahebki siis koos emmega, emme ei tohi ára minna titade juurest..
Lasteaeda maha jáámisega oli alguses suuri probleeme, nuttis hirmsasti, kasvatajad ei lasknud eriti kaua temaga koos ka seal kaia kuna teised pisikesed hakkasid ka oma emmet tahtma. Siis mingi aeg káis ilusti, ilma probleemideta ja núud suvel tekkisid uuesti probleemid. peale suurte lastega koos olemist (suvel segaruhm) keeldub uldse minemast..
kas on núud óigem oodata kuni tekib tal ise soov lastega mángima minna voi peaks hakkama jalle harjutama....
Hetkel on laps hoitud-siis kui mina tóol hoiab last óde. Kuigi ka sellega on probleeme, kui laps hommikul úleval on siis ta ei taha mind uksest valja lasta, klammerdub kaela úmber ja nutab-mulle tundub et ta kardab et ma lahen ara .. Aga kui árkab siis kui ma juba tóóle olen lainud siis pidi óele kiitma et emme on jalle tóol ja kóik ok. Koige hullem hetk ongi tema jaoks see kui náeb et uksest válja lahen.
úks asi mis on tal pisikesest peale núúd kúlge jáánud veel on see et meessoost isikud ei tohi óelda talle-ei tohi voi ára tee. siis jookseb kohe suure nutuga minu súlle...
lapse jonnihoogudesse ja pahandustesse oleme suhtunud rahulikult, oleme ráákinud mida valesti tegi ja mida ei tohiks teha kuigi tundub et ega ta seda eriti vist ei kuula.
Ta on hásti aktiivne, púsimatu, túdineb kiiresti kui peab mingit kindlat asja tegema, nóuab ááretult palju táhelepanu..Magamisega on tal probleeme-ei taha sugugi lóunaund magada. Kui ónnestubki magama saada siis mitu tundi hiljem kui tavaliselt pisikesed magama jáávad-tema jááb kusagil 2-3 aeg páeval kui jááb.
Akki oskate oelda millest selline káitumine voi kuidas edasi káituda temaga...Kas suhtuda tema pahandustesse endiselt móistvalt ja rahulikult voi peaks kuidagi ikka korda ka nóudma naiteks nurgas seismisega ?
Kardan et kui tal tekib tunne et voib koike teha ja karistada ei saa et siis istub lihtsalt nó páhe.
Kindlasti ei ole tegu lihtsalt halva kasvatusega. On loomulik, et vanemate lahkuminek mõjutab kogu perekonda ja laps on tihti see, kes väljendab neid pingeid kõige vahetumalt ning omal moel. Kirjeldate, et laps on ärevus väljendub mitmetes olukordades – teist lahkudes, lasteaiaga seoses, päevase magamise Saan aru, et teie peres on olnud pingelised ajad. Teie suhted endise mehega ei ole tänaseni piisavalt rahunenud, et jääda lapsevanematena normaalselt suhtlema.
Kuna kirja järgi tundub, et lapse pinged võivad olla seotud teie suhtega oma endise mehega, siis soovitan teil leida ka iseendale emotsionaalset tuge. Väga hea oleks rääkida oma murest perenõustajaga, kes kuulaks teid põhjalikumalt ja aitaks valida samme, kuidas perekonnas ja ka lapses pingeid vähendada. Usun, et ka teil võib olla raske olla väikese lapsega, kui paarisuhe lõppeb sellisel raskel viisil, et mees ähvardab ja teeb muud hirmu tekitavat. Ütlesite, et püüdsite rahulikuks jääda, aga nägite isegi, et laps väljendab seda pinget ikkagi. Hea, kui leiaksite mõne nõustaja, kellega saate rääkida nendest rasketest tunnetest, et neid mitte alla suruda. See on see pool, mida saate iseendale pakkuda. Iga väikese lapse ema väärib toetust!
Lapse kiljumise ja hammustamise hoogude puhul võite proovida tähele hakata panema, mis toimub enne neid hooge. Kui märkate, et tal hakkab selline hoog tulema, siis on kõige parem minna lapse tasandile ja kuulata aktiivselt ja püüda mõista, mis temaga toimub ja mida ta tunneb. Pole mõtet selgitada, keelitada, küsitleda ega muidugi hinnanguid anda. Oluline on muidugi see, et hoiate turvalisust, et ta endale ega teistele viga ei teeks. Vahel on tõesti kõige parem last lihtsalt enda vastas hoida, kuid selle juurde võiks käia mõistev ja soe suhtumine, et laps tunneks, et tema tunded on ema jaoks turvalised ja ta võib ennast lõpuni väljendada. Lapsed elavad nutu ja raevutsemise kaudu välja oma pingeid. Kui pingeid on kuhjunud, siis on lapsele tervislik, kui vanem teeb endas nii palju psühholoogiliselt ruumi, et mahutada see reaktsioon ära ning mitte hakata lapsega riidlema. Aitab, kui ema võtab vastu ja jääb lapse jaoks kohale. Selleks on muidugi vaja, et ema ise jääks rahulikuks ja seetõttu olekski hea, kui leiaksite tuge mõnelt professionaalilt.
Ka jonnimise, teie kodust lahkumise ja muude olukordade puhul, kui laps tunneb tugevaid emotsioone, tuleb aktiivne kuulamine ja lapse jutu tagasi peegeldamine suuresti kasuks. Lihtsalt kuulake ja püüdke mõista olukorda läbi lapse silmade ja öelge, kuidas lapsest aru saate. Näiteks võib öelda midagi sarnast: „jaa, ma näen, et sa tahaksid koos emmega koju jääda, et emme ei läheks tööle“, „sa kohe nii väga tahad seda asja, ma saan aru, et see teeb sind kurvaks“. Aktiivne kuulamine ei tähenda, et te oma kavatsustes muutusi peaksite tegema, lihtsalt püüdke mõista lapse kogemust, kui ta kohtub selle piiriga, mille olete pannud. Te ei pruugi teatud asju lapsele lubada, kuid võite ikkagi anda lapsele mõista, et saate aru ka tema tunnetest ja vajadustest. Aktiivne kuulamine rahustab ja maandab pingeid.
Gordoni perekoolis ja Th. Gordoni raamatus „Tark lapsevanem“ räägitakse nendest oskustest põhjalikumalt, mis aitavad lapsel õppida oma emotsioonidega paremini toime tulema ja muudavad üldiselt peresuhted pingetest vabamaks.
Perenõustajate kontaktid leiate samuti meie kodulehelt http://www.sinamina.ee ja kui elate mujal, siis Pereteraapia Ühingu kodulehelt www.pereterapeudid.ee.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
