Sooviks teada, kas selline käitumine on mööduv ja eakohane või peaks midagi ette võtma. Lapsel on aegajal sellised perioodid (1-2 nädalat) kui ta on väga tundlik, magab halvasti, sonib, ärritub kergesti kui midagi untsu läheb. Ühesõnaga on halvas tujus ja siis päädib see täiest kõrist röökimisena, hüsteeriahooga, kus laps viskab pikali, sipleb, loobib asju, ammustab ennast ja teisi. Olen teda siis viimastel hoogudel kinni hoidnud ja aegajalt küsinud, kas nüüd on parem jms. Pärast seda on veidi parem aga tõenäoliselt tuleb päeva jooksul veel mõni selline hoog.
Ühel hetkel muutub olukord jälle normaalsemaks. Jonnihooge on vähem (nädalas võibolla 1-2) ja üldine seisund on ka kuidagi stabiilsem. Ei ärritu nii kergesti. See võib kesta nii 2-3 nädalat.
Kuidas kommenteerite? Kas selline ehk ongi närvisüsteemi areng või on sellel mingi muu põhjus?
Teie kirjast selgub, et olete mures oma pea kolmeaastaseks saava lapse pärast, kellel esinevad üle kolme nädala ühe-kahe nädalased perioodid- mil ta on enamasti halvas tujus ning sagedased on ka hüsteeriahood. Ütlete, et taolistel juhtudel on kõige paremini aidanud lapse tugevasti kinni hoidmine. Taoline tehnika on täiesti olemas, seda nimetatakse "holdinguks" ja kasutataksegi tugevasti endast välja läinud/hüsteerias/agressiivse lapse rahustamiseks. Töötab ta selle tõttu, et täiskasvanu annab lapsele turvalised piirid, mis aitavad tal rahuneda ja nö endasse tagasi tulla.
Kolmeaastastase lapse (2,5-3a.) areng on jõudnud järku, kus ta teravalt tunneb vajadust väljendada oma mina. Sest minatunne on kujunenud ja see nõuab enda kehtestamist- proovitakse vanema piire, keeldutakse asjadest/tegevustest, mis alles hiljuti pakkusid rõõmu või mida tehti hea meelega. Öeldakse "ei" ja jäädakse endale kindlaks. Tundke rõõmu, et teie laps on juba nii suur, et seda suudab! Nii ta tasapisi iseseisvub-eraldub vanematest. Muidugi on see pikk protsess ja lõpeb alles lapse murdeea lõppedes (sisaldades rahulikumaid ja taas keerulisemaid perioode).
On loomulik, et lapse ambivalentne, tihti ülereageeriv ja negatiivne käitumine teeb lapsevanema murelikuks. Mõeldakse, kas ma pole olnud piisavalt hea vanem, midagi on ehk tehtud valesti?...
Suured muutused lapse arengus (kogu keha-vaim-emotsioonid tervikus) käivad tal üle jõu ja tekitavad pingeid- sellest ka agressiivne käitumine teiste ja iseenda suhtes. Enda sõnades väljendadamine on veel keerukas (ei oska vastata, et mis tal viga on; põhjendada oma käitumist; rääkida oma vajadustest) ning seetõttu käitub laps ebakohaselt ja teid murelikuks tegeval viisil -ehk siis jonnib.
Mida siis teha? Jääge rahulikuks (see arengukriis läheb mööda); jääge rahulikuks (annate signaali, et tulete lapsega toime, aktsepteerite teda- ehk küll mitte tema ebakohast käitumist); jääge rahulikuks (kui tunnete, et enam ei oska või ei suuda- siis teadke, et abi saab näiteks Tallinna Lastehaigla väikelaste psühhiaatria osakonnast. Vt. http://www.lastehaigla.ee/index.php?page=436)
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
