Meil on kaks poega, pooleteisene ja viiene. Nad on täielikud vastandid - noorem on rõõmsameelne ja rahulik, vanem väga tundlik ja ärev. Nad on olnud sellised üsna varasest east peale -- kahe lapse loomusele lisaks on nende erinevad alguspunktid selles, et vanem sündis keisrilõikega, noorem loomulikul teel, vanemat hoidsin palju rohkem süles ja enda juures (linas jne) , nooremal on selleks vähem võimalust olnud. Mõlemaid toitsin kaua rinnaga. KUi vanem oli väike, siis olin ise kaunis ärev ja oskamatu, suure hoidmise tagajärjel põlesin ise vist ka vanemana veidi läbi. Nooremaga on kõik olnud rahulikum, kuigi elu pole olnud kergem, on ta lasknud mul nt rohkem magada, kuigi kumbki polnud suur öine nutja. Ilmselt on nad siiski ka natuurilt ka väga erinevast materjalist.
Enamasti püüame erinevustega arvestada, aga vahel viib see ka ebavõrdse kohtlemiseni. Vahel on suisa tunne, et vanemat on raske armastada - ja ma kardan, et ta tunneb seda. Kõige keerulisemad olukorrad on sellised, kus nooremaga peab parasjagu rohkem arvestama (nt kui ta on haige või tal on muud vajadused, milles ta juba vanuse tõttu meist rohkem sõltub) ja vanem satub mingil meie hinnangul vähem olulisel põhjusel ärevusse või keeldub ise hakkama saamast asjadega, millega ta tegelikult saaks. Paraku tähendab see ärevusse sattumine alati hirmsat kisamist -- ja ei mina ega mu abikaasa ei oska midagi selle kisaga pihta hakata, eriti öösel, kui vaja on, et nooremat üles ei äratataks (noorem sageli selliste öiste ärkamiste peale ei taha eriti hästi uuesti magama jääda). Nt ärkab vanem üles, ilmselgelt peaks pissile minema, aga selle asemel hakkab karjuma, et ei taha minna. Olen teda vaikides pissile tassinud, aga vahel tekitab see juba niisuguse kisa, et laest pudeneb krohvi. Mõnedes olukordades on vaja siiski jutuga - nt oli tal siin ühel öösel kõrvavalu. Oli nõus rohtu panema kõrva peale, aga kui see ei aidanud ja pakkusin, et saab valuvaigistit (lastesiirupina, mis talle muidu maitseb) hakkas ta hirmsasti kisama et ei taha. Mina püüdsin uurida, et miks siis ei taha, kui muidu maitseb. Kisa aina kasvas. Püüame küsida, last rääkima panna -- samas sellistes olukordades on enamasti liiga kiire, et teda maha rahustada, ja pikemat südamlikku vestlust ei oska kohe kuidagi tekitada. Lõpuks oleme kisa pärast juba väga kurjad temaga, riidleme ja oleme vahel ka sakutanud, endal on juba sel hetkel selge, et see on vale, ja et me tegutseme nagu nurka aetud loomad, mitte nagu lahked ja mõistvad vanemad. Aga ei oska ka teisiti. Eriti öistes olukordades, või kui väiksem on haige, tahaks lihtsalt, et ta käituks mõistlikult, ei reageeriks kõigele nii kohutavalt üle - ja see soov tundub nii arukas, ja tema käitumine nii arutu, et meil mõlemal läheb närv väga mustaks. Tean, et meie käitumine on täpselt sama arutu, et peaksime suutma leida endas selle rahulikkuse, mida poisil vaja on. Enamasti olemegi rahulikud vanemad - aga ikka juhtub, et ei ole...ja siis on pärast tunne, et need juhtumist domineerivad rahulike üle. Võibolla lapse mälestustes domineerivadki....
Ilmselt tuleks tema ärevusega tegeleda kuidagi päevasel ajal, aga ta hakkab tihti kisama asjade peale, mis meile tunduvad nii tühised, et hirmus võlts kukub välja, kui püüan ütelda nt "Jaa, kallis, oled kurb, et venna sõi ära "sinu" maisikrõpsu ja see teine maisikrõps ei ole sinu meelest sama hea." vms.
Mul on tunne, et lõpuks kujuneb vanem poeg ebameeldivaks ja virisevaks inimeseks, kes meiega pealegi läbi ei saa....
Kindlasti armastate oma mõlemat poega, kuid eelkõige tundub, et kõige selle kõrval, mida vajavad lapsed, on jäänud tagaplaanile teie oma vajadused. Laste kasvatamine nõuab palju energiat, kannatlikkust ja tähelepanelikkust, aga seda kõike ei ole kuskilt võtta, kui te ise olete väsinud, magamata, tülpinud olemast saadaval 24/7. Väikeste laste vanematel on hädavajalik seista enda eest, vastasel juhul on kannatajaks lapsed, ja sellest on ju väga kahju, nagu te ka ise kirjeldate.
Nii et kõigepealt küsimused teile: kui palju on teil isiklikku aega, mil saate vastutuse laste eest panna ajutiselt kellelegi teisele ning minna kasvõi tunnikeseks poodi kolama, kodulähedusse jalutama vms, et saada natuke rahu, korrastada oma mõtteid, olla lihtsalt iseendaga. Sama on vaja ka teie abikaasal. Paarisuhte alalhoidmise kontekstis on tingimata vaja leida aega kahekesi olemiseks. Kui need kaks väga olulist vajadust, teie enda ja teie lähedussuhte omad, on kaetud, olete kindlasti rahulikum, rõõmsam ja kannatlikum ema. Teisalt on laste kasvatamine ikka ka iseenda kasvatamine. Laps on sama väärtuslik ja väärikas isiksus nagu teie ise või ükskõik kes maailmas. Lapsed on väikesed ainult üks kord, ja ainult sel ajal saate te „laduda“ vundamendi nende eludele. Kui laps tunneb, et tema oma hädade, vajaduste ja soovidega on keegi, kes teeb tüli, on jalus, reageerib üle, ei saa aru... jne jne, siis on oht, et tema eneseväärtustunne saab väga kannatada ning temast kasvab madala enesehinnanguga inimene, kes ei oska hoolida ei endast ega teistest.
Konkurents laste vahel on paratamatu, ja see, mida nad kasvõi sellesama maisikrõpsu pärast riidu minnes tegelikult teevad, on võitlus teie tähelepanu ja armastuse pärast. Kui te ei suuda mõnda laste probleemi tõsiselt võtta, pole tõesti vaja ninnunännutada, suhted olgu ikka siirad, ent eelkõige ei ole vaja nägusid teha selle pärast, et lastele on vaja anda kooskõlalisi sõnumeid. Näiteks kui olete väga pahane, kuid sõnades pehme ja paluv, siis tekib lapsel segadus, ta ei tea, kumba sõnumit uskuda, välimist või sisemist, ja kuna lapsed on väga tundlikud, valivad nad sisemise sõnumi, mis on ju ka tegelik ja „õige“ sõnum.
See, et suurem poiss väiksema kõrval „titaks“ hakkab, kuulub selle olukorra juurde, ta näeb ju, et väiksem saab enam tähelepanu ja loob seose, et kui ta teeb samamoodi, saab samuti rohkem hoolitsust. Püüdke vanema lapsega enam tegeleda, anda talle ka privaatset aega, et tal oleks kogu aeg olemas kindlus, et ka tema on tähtis ja armastatud. Tegu on ju ikkagi väikese lapsega, lihtsalt võrdluses on tegu n-ö suure vennaga, kes aga tegelikult on ainult viieaastane.
Ikka on oluline uurida, mis on lapse käitumise taga, sest laps ei oska öelda, et vaata, emme, mina olen ka olemas, aga sina tegeled muudkui väikevennaga, ei – ta näitab oma rahulolematust mingi käitumise kaudu, mida pealtnäha ongi raske seostada tegeliku probleemiga. Kui lapse emotsioonid on laes, kui ta nutab, talle ei meeldi, ta ei taha jms, siis on oluline teda kuulata, mitte jagada talle selgitusi või käske – ta lihtsalt ei kuule neid ja see ei ole mitte konkreetse lapse, vaid inimaju ehituse omapära: kui emotsionaalne aju on ülestimuleeritud, ei pääse aju ratsionaalne pool löögile. Ainuke asi, mis aitab emotsioonid alla, on mõistev ja aus kuulamine ja alles siis, kui laps on rahunenud, saab anda selgitusi ja teha kokkuleppeid.
Väga tihti takistab emasid lapsi mõistmast ja kuulamast nimelt nende endi olukord, see sisemine olukord, mis hüüab: aga mina, miks mina, ma ei jaksa, ma enam ei jõua jne. Veelkordne viide sellele, et peate õppima seisma oma vajaduste eest. On ju väga kurb, kui laps on hädas, kuid ei saa mitte mõistmist, vaid riielda. Kõikides teie poolt kirjeldatud keerukates olukordades on võtmetähendusega mõistmine ja rahu, samuti kindlus – kui laps märkab vanema ärevust ja ebakindlat olekut, siis see suurendab ka tema ärevust.
Teie oma piirid on kindlasti sama tähtsad kui lapse omad, näidake neid lapsele armastaval moel, samal moel peaksite suutma ka lapse piiridega arvestada. Piiride teema on üldse üks olulisemaid lapsekasvatuses, soovitan lugeda Jesper Juuli raamatut „Sinu piirid – minu piirid“, seal on napid ja konkreetsed nõuanded ilma liigse pika jututa, lugemine ei võta palju aega, aga mõtlemisainet ja sellest tõusvat kasu küllaga.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
