Kuidas saada oma 1.10 aastane laps lutivabaks.Leian et ta on juba piisavalt suur et sellest loobuda,kuid paraku on luti ära võtmine lapsele väga stressi tekitav.Jonn jonniks aga ta ei piirdu ka sellega ta keeldub potil käimast ja söömast Kas tõesti pean ootama kuni ta on nõus ise sellest loobuma või pean südame kõvaks tegema ja laskma tal stressata sellepärast?milline on õige käitumine?Palun abi.
Kui lutist loobumine on raske, siis on kasulik mõelda, milline ülesanne on lutil lapse või vanema jaoks olnud. Millistel hetkedel laps luti võtab? Millistel hetkedel vanem luti annab lapsele? Teatud vanuseni on lapsel imemisvajadus, kuid paljud vanemad jäävad lutti kasutama rahustamise või ka nö rahu ja vaikuse saamise eesmärgil. Kui laps on õppinud luti abil rahunema ja lutti nö vanema aseainena kasutama ja vanem soovib nüüd luti ära panna, siis tuleb aidata lapsel õppida uued viisid rahunemiseks. Laste esimeste eluaastate üks olulisemaid arenguülesandeid ongi rahunema õppimine. Rahunemist õpib laps nii, et ta kogeb, kuidas vanem tema stressiga toimetab ja siis hakkab ise samal viisil end rahustama.
Iga lapse jaoks on normaalne kogeda teatud määral stressi iga päev. Lapsed õpivad palju uut ja kõik ei õnnestu kohe ning tekitab stressi. Lisaks tajuvad lapsed vanemate pingeid ja reageerivad nendele. Stressi tekkimise põhjuseid võib olla veel. Lapsed maandavad oma stressi läbi nutmise, naermise, mängimise, füüsilise tegevuse ja hiljem ka rääkimise abil. Kui laps on õppinud stressi korral lutti imema, siis on tal loomulikult esialgu raske, kui tema stressi maandamise viis ära võtta. Nüüd on vanemal võimalik aidata lapsel teisel viisil rahuneda.
Kui laps nutab, siis tal on selleks põhjus. Vahel on mõni füüsiline põhjus, siis vanemad märkavad ja aitavad. Kui ühtegi füüsilist põhjust ei ole, siis võibki olla põhjuseks emotsionaalne pinge/stress, millest laps vajab vabaneda. Sel juhul on tähtis, et laps kogeks turvatunnet vanema kohalolekust ning aktsepteerimisest. Vanem võiks olla lapse juures või hoida teda oma süles ning rahulikuks jäädes nö kuulata lapse muret ja emotsioone. Vahel vajavad lapsed end turvalises ja armastavas süles tühjaks nutta. Tühjaks nutmine loob võimaluse, et laps on hiljem rahulik ja saab keskenduda muudele asjadele. Kindlasti ei tohiks last jätta üksi oma nutu või jonniga. Loomulikult tasub nutmisele lisaks kasutada ka muid stressi maandamise viise. Kui stress jääb lapse kehasse, siis tekivadki füüsilised pinged ja probleemid – voodisse pissimine, söömishäired, kõhuvalud, käitumisprobleemid, unehäired jne.
Südame kõvaks tegemise kohta ütlen, et selles mõttes võiks seda teha küll, et kuulata lapse nuttu ja mitte üritada seda kiiresti ära lõpetada. Kuid mina sõnastaksin seda pigem nii, et tasub just avada süda ja näha lapse tegelikke vajadusi ning otsida võimalusi, et aidata last. See ei tähenda lapse soovide täitmist, sest laps võib nutta, kuna soovib katkise küpsise asemel tervet küpsist, kuid tegelik vajadus võib olla see, et vabastada nutu abil päeva jooksul kogunenud pinget. Aktiivne kuulamine on lapse pingete maandamisel suureks abiks. Kui last aktiivselt kuulata, siis õpib ta tasapisi ise oma probleemidele lahendusi otsima. Aktiivse kuulamise kohta saab lugeda Th. Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“ või ka Mazlishi ja Faberi raamat "Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid". Nutu ja jonni olemusest ja sellega toimetulekust võib lugeda A. Solteri väga heast raamatust „Nutt ja jonnihood.“
Edu, loovust ja rahulikku meelt soovides!
Kas tõesti pean ootama kuni ta on nõus ise sellest loobuma või pean südame kõvaks tegema ja laskma tal stressata sellepärast?milline on õige käitumine?Palun abi.
