Olen seda teemat temaga juba väga-väga palju lahanud ja rääkinud, et emme üksinda ei saa talle väikest õde või venda kuidagi tuua, siis lõpuks otsustasin küsida nõu, kuidas teised selle teemaga lastele ammendavad vastused andnud.
Laps juba enam kui aasta räägib, et tema ikka nii väga tahab endale õde-venda saada ja kuidas ta teda hoiaks ning aitaks jne. Olen kõrvalt näinud, kuidas ta tuttavate beebide ja väikelastega käitub ning vale oleks öelda, et ta pole hooliv. Ka siis kui ta on olnud sõbranna juured mitu ööpäeva hoius, oli tema see, kes aitas tollel hetkel pooleaastast last kantseldada. Tõi talle mähkmeid, õppis isegi mähkmevahetuse ära ja mängis temaga tüdinemata tunde.
Kui koju tuli, hakkas jälle pihta jutt, et tema tahab nii väga. Seletasin uuesti, miks ei saa, kuid iga kord kui käime kuskil, kus väike laps või beebi, tuleb teema jälle päevakorda. Näen lapse silmadest, et tal sellega tõsi taga ning soovib meeletult. Proovinud olen igat pidi talle seletada, kuid tulemust vast nädalaks maksimaalselt. Nüüd viimasel ajal juba piisab vankris või kärus oleva lapse nägemisest, et jutuaine tagasi päevakorda tuua.
Kuna olen üksikvanem ning ühtegi meesisendit silmapiiril pole, siis seetõttu annan talle järjest vastuseid, et ma üksi ei saa. Viimane kord ütlesin, et õde või vend tuleb siis kui emme on endale leidnud onu, keda ta väga armastab ning kellega koos ta ennast hästi tunneb, aga see ei toimu kindlasti enne kui pole korralikult tööle saanud ning oma elamisse kolinud. Sellega sain lapsel umbes pooleks kuuks mõtted mujale, kuid täna tuli see jälle jutuks, sest korra telefoniga rääkides soovisin tuttavale õnne, et ta saab suvel lapse.
Mul on mõistus juba täitsa otsas sellest seletamisest, kas on võimalik veel kuidagi lapsele rääkida, kuidas ja miks tita ei tule kui emme üksi on.
PS. laps teab, et tita kasvab emme kõhus ja selleks, et tita sinna saab peavad emme munarakk ja issi seemnerakk kohtuma.
Saan aru, et teie laps tahab jätkuvalt rääkida, kuidas ta soovib omale õde või venda. Teie püüate leida sobivaid ja ammendavaid vastuseid, et laps mõistaks teie olukorda ja plaane ning lõpetaks selle teema pideva tõstatamise. Teie küsimus ongi, et kuidas lapsele veel rääkida, miks tita ei saa teie perre hetkel tulla. Ma pakun teile välja mõne teise vaatenurga, kuidas lapse küsimustele reageerida.
Kui laps väljendab teile oma igatsust, soovi, emotsiooni või muret, siis esimese sammuna on hea aktiivselt kuulata. Lapsed küsivad tihti küsimusi, millele nad ei vaja tegelikult vastuseid. Küsimuste taga on vajadus olla kuuldud ja mõistetud. Aktiivne kuulamine on mitte ainult sõnade kuulamine vaid ka emotsioonide. Tavaliselt hakkab kuulamise peale laps edasi rääkima ja jõuab tihti hoopis teise teemani, mis talle tegelikult muret valmistab. Rahulikult ja põhjalikult rääkides jõuavad lapsed ka ise heade lahendusteni, mille peale vanemad ei pruugi üldse tulla. Vahel piisab lapsele ka sellest, kui ühtegi lahendust ei leitagi, kuid ta saab end tühjaks rääkida ja kogeb aktsepteerimist. Aktsepteerimine on see, kui keegi ei ürita panna last teisiti mõtlema ega võtta ära tema unistusi. Vanem teeb psühholoogiliselt ruumi lapse mõtetele ja tunnetele ning ei paku oma seletusi ega hakka küsima küsimusi.
Aktiivne kuulamine on lapse sõnumi ümbersõnastamine ja tunnete peegeldamine. Näiteks: „Sa tahad nii nii väga omale ka õde või venda… Sa kohe igatsed ühte väikest beebit… “. Tavalisel hakkab laps siis täiendama ema eeldatud sõnumit: „… ei ma ei taha mitte beebit, vaid juba suuremat venda, kellega koos mängida saab.“ Siis saab ema jälle peegeldada: „aaa, sa tahaksid kellegagi siin kodus mängida. Sul on igav üksinda.“ Siis laps jälle parandab ema või kinnitab ning räägib edasi. Nii võib jutt liikuda hoopis teisele teemale. Sel viisil kuulates hakkavad ilmsiks tulema lapse tegelikud vajadused. Kuulamise käigus selgub, miks talle on õe või venna olemasolu nii oluline. Kui selgub tõeline vajadus, siis on võimalik otsida teisi võimalikke lahendusi. Õe või venna saamine oleks ju lahendus mingile tema vajadusele, kuid seda vajadust ei saa teada ilma aktiivse kuulamiseta.
Lastesaamine on alati vanemate otsus ning ka seetõttu ei ole vaja lapsele põhjendada, miks ta õde või venda ei saa. Küll aga võib aktsepteerida ja kuulata lapse kurbust ja igatsust ning aidata tal sellega toime tulla. Samuti ei ole vaja võtta lapselt ära unistust oma õest või vennast. Lihtsalt kuulata ja lubada nendel tunnetel olla. Loomulikult võib vahel kinnitada fakti, et teie ei näe hetkel võimalust lapsesaamiseks ning võite väljendada ka oma tundeid selle teemaga seoses. Laps ei pea teie otsusega nõustuma ega seda lõpuni mõistma. Teie mõlema jaoks tähendab see teema tõenäoliselt midagi erinevat ja seda võibki aktsepteerida.
Lisaks võite vaadata, mis toimub teis endas, kui laps selle teema üles võtab. Vahel võib olla nii, et lapsed tajuvad ära, kui mõni teema on vanema jaoks emotsionaalne ning selleks, et vanemat emotsionaalselt nö kätte saada, siis võetakse korduvalt sama teema üles. Igal vanemal on teemasid, mille peale nad lapsele tugevamalt reageerivad. Lapsed vajavad vanema emotsionaalset reageeringut, kontakti ja kohalolu. Võite küsida endalt, kas see teema on äkki teie enda jaoks ka kuidagi oluline.
Kuid kokkuvõtteks ütlen, et aktiivne kuulamine aitab alati selgust suurendada ja emotsionaalset pinget vähendada. Kui selgus suureneb, siis on võimalik edasi arutada lahenduste leidmise suunas, kuna tavaliselt räägitakse esialgu mingist lahendusest, kuid mitte tegelikust vajadusest. Aktiivne kuulamine aitab mõlemal osapoolel teadvustada tegelikke vajadusi.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
