meie ligi 5-aastane poeg on viimased kaks nädalat iga öö ärganud mitu korda öösel, ja nõudnud pissile (isegi kuni 7 korda), kuigi tegelikult pole midagi põies. Tegemist ei tohiks olla põletikuga, ega üleaktiivse põie sündroomiga, sest esiteks ei ole põletikule tüüpilist tugevat lõhna ega valutunnet, ja teiseks pole päeval mitte mingit sarnast probleemi. Arvame mehega, et tegemist on puhtalt psühholoogilise probleemiga, mingi uue arenguga lapsel: ta on hakanud nii selgelt öist pissihäda tajuma, et on sellega üle võlli läinud, ja muidugi mida sagedamini sirtsutab, seda kergemini hädatunne tuleb. Ta ise ütleb ka, et on lihtsalt tunne, aga see tekitab nii suure häda, et hakkab vahel nutmagi. Kui ta on mitukorda sirtsutamas käinud ja viimaks ütleme, et nüüd küll aitab, siis on ta jäänud enamasti isegi suure häda kurtmise peale lõpuks magama ja siis pole hommikulgi kohe sugugi kiire.
Aga kogu see asi on meid juba väga välja kurnanud -- meil on ka väiksem laps ja nende kahe ärkamisi on lõpuks kokku öö jooksul nii palju, et korralikust ööunest ei tule midagi välja. Kuidagi ei oska lahendust leida, kui kohe esimese käimise järel keeldume temaga rohkem minemast, siis on nutt suur. Üksi ei ole ta kunagi söandanud öösel kempsus käia (olgugi, et seal on väike tuli ees ootamas ja tee ei ole pikk), ta on üldiselt väga tundlik laps, nutt ja hala on alati kerged tulema (erinevalt väikevennast).
Mingeid suuremaid probleeme või muutusi pole ka peres olnud, et tegemist võiks olla millelegi sellisele reageerimisega. Me ei ole ka riielnud üksikute öiste allapissimiste pärast, mis veel paari kuu eest ikka vahel juhtusid, kuigi oleme õhtul ütelnud, et oleks hea pissil ära käia, et nii ei juhtuks ja kui ta öösel väga pöörles ja selgelt paistis osutavat, et on häda, siis viisime lihtsalt poolunes potile. Võibolla asi sellest alguse saigi? Kuidas aga nüüd probleemi lahendada, ei tea.
Loomulikult on sellised ööd kurnavad nii teile kui poisile endale. Täiesti võimalik, et põiega on kõik korras ja poiss on vaid ise ärev. Kui varem juhtus voodimärgamisi, siis nüüd on ta suutnud kuivas voodis ärgata, kuid ilmselt on ta siiski piisavalt mures. See on väga oluline, et olete rahulikult suhtunud ja ei ole poissi riielnud. Seda tuleb ka jätkata, nimelt rahulikku, sõbralikku, toetavat suhtumist. Ka muudes küsimustes ja igapäevastes toimingutes. Kuigi pole peres olnud mingeid olulisi muutusi, mis võiks poja enesetunnet mõjutada, vajab ta igal juhul vanematelt kindlustunnet, et kõik on hästi. Selles vanuses on laste väga elav kujutlusvõime ja iial ei või teada, mis talle muret teeb, mida ta kardab, milline fantaasia näib talle nagu päris. Vahel piisab ühest naljatoonis öeldud asjast, multifilmist nähtust, kuid lapse jaoks on see nagu päriselt. Lihtsalt üks näide: praegu on jõuluaega, päkapikud piiluvad ja nüüd on eriti tähtis hea laps olla. See nõuab aga suurt pingutust, õigemini muret, kas saan hakkama ning unerahu ongi rikutud.
Ega muud, kui säilitage rahulikku meelt ja stabiilsust igapäevaelus (nüüd lähevad ka päkapikud pikale puhkusele). Suund võiks olla sellele, et poeg saaks unerahu, et ta saaks öösel magada ilma ärkamisteta. Kui ta soovib siiski pissile, püüdke temaga mitte vaielda, sest paistab, et see teda ei rahusta, pigem paneb protestima, nutma. Mida vähem teil on juttu ja tähelepanu pissimise teemal, seda parem. See ei peaks olema ka tabuteema, pigem neutraalne teema. Jälgige poisi enesetunnet ja meeleolu ka päevasel ajal. Kui tuleb sobiv hetk, arutlege selle üle, mida ta mõtleb, kuidas end tunneb, mille üle muretseb ja mis teda rõõmustab. See võib anda teile ka infot, mis teda psühholoogiliselt mõjutab.
Selliseid muresid esineb ikka aeg-ajalt ja enamasti need ka mööduvad kooliikka jõudes. Kui aga rahutu uni ja sagedane pissihäda kestab jätkuvalt, nädalaid, kuid ja olete ikka mures, siis ei tee ju paha ka perearsti juurde pöörduda.
