Mul probleem oma 8-aastase tütrega, kes käib esimeses klassis. Ta on väikesest peale olnud iseseisev laps, kes ei tahtnud kaisus magada, kellele meeldis omaette mängida, väga elava fantaasiaga laps. Nüüd on aga hakanud tekkima probleemid. Ta küll mängib hea meelega omaette, aga vahel kurdab, et tal ei ole piisavalt sõpru. Põhjuseks nimelt tema meeletu röökimine, kui talle miski ei meeldi või millestki aru ei saa. Näiteks: Õpetaja mängis lastega koolis mingit mängu (ei oska täpsustada, mis mängu), selgitas mängu reegleid ja andis juhtnööre kuidas mängu mängida. Laps juhistest aru ei saanud ja enda väidete kohaselt palus õpetajal juhiseid korrata, mida viimane ka tegi, kuid lapsele jäid need ikka arusaamatuks. Sellest tulenevalt hakkas laps õpetaja peale röökima, et tema seda mängu ei oska ja kaasa ei kavatse teha, et üldse on tegemist nõmeda mänguga jne. Terve see jutt käis röökides. Kui õpetaja palus selgitust, millest selline reaktsioon, siis vastamise asemel laps lihtsalt röökis ega vastanud midagi. Õpetaja eemaldas lapse mängust ning mõne aja pärast laps rahunes. Natuke aega hiljem tekkis tal kooli koridoris mingi konflikt kaasõpilasega (täpset sisu ei tea, kuna laps ei ole nõus sellest rääkima) ja kordus jälle röökimine. Õpetajad lähedalasuvatest klassidest tulid välja vaatama, mis juhtus ja kes nii hirmsasti röögib, kuna arvati, et keegi on tõsiselt viga saanud. Tuli välja aga, et mu tütar lihtsalt röögib ega ole nõus ka selgitusi andma, mis juhtus. Läks veel natuke aega edasi ning lapsel algas tund oma klassijuhatajaga. Natukese ajaga selgus, et ka seal tunnis algab röökimine. Ei meeldinud talle ülesanne, mille õpetaja talle andis (tehti grupitööd) ja kui õpetaja püüdis leida talle meelepärast ülesannet, algas jälle tuttav röökimine. Hiljem kui maha oli rahunenud ütles ainult, et ta ei osanud teha seda, mis õpetaja palus; et õpetaja ei seletanud, mida tegema peab ning kuidas; et see ülesanne oli lihtsalt tobe ja ta ei tahtnud seda teha. Laps röökis tunnis nii, et õpetaja läks endast välja lõpuks ja oli natuke häält tõstnud (laps tunnistas, et ülekohut talle ei tehtud), aga endal laps silmnähtavat süüd ei näinud - vähemalt ei näidanud välja. See siis üks päev. Varem on selliseid jonne ka olnud, aga peamiselt kodus ja mitte nii suures mahus. Olen püüdnud lapsega sel teemal rääkida, aga ainukene põhjendus jonnile, mille saan on alati see, et miski asi talle ei meeldinud ja seetõttu ta nii käitus. Lisaks saan alati lubaduse, et see jonn enam ei kordu, aga ometi läheb asi aina hullemaks.
Olen püüdnud teda ka karistada temalt privileege ära võttes (näiteks arvuti keeld mõneks ajaks), aga siis jääb mulje, et tegelikult teda need privileegid ei huvitagi. See ei toimi kui karistus. Võib-olla pole minust ka õige teda karistada, aga ma ei oska tema käitumist kuidagi ka parandada.
Kas oleks vajalik pöörduda psühholoogi poole? Millest selline käitumine tingitud võib olla?
Ette tänades,
Maria
Tunded ja ka nende väljanäitamine kuuluvad lahutamatult inimeseks olemise juurde – kuidas me ise ja teisedki muidu aru saaks, mis meis tegelikult toimub? On väga oluline, et lapsel oleks võimalus väljendada oma ükskõik milliseid tundeid turvaliselt, ilma tõrjumist ja mõistmatust kohtamata. Kahjuks on meie kultuuriruumis levinud arusaam, et see, kes tundeid talitseda ei mõista, on nõrk, ebaviisakas, teiste vastu hoolimatu. Lapse ülemäärane reaktsioon, mis väljendub röökimisena, on kindlasti suure sisemise pinge tunnus. Mis tekitab seesugust pinget, on keerukas küsimus.
Ükski laps ei tee midagi lihtsalt niisama, ikka on see seotud mingite vajadustega, olgu need siis materiaalsed või emotsionaalsed. Ka 8-aastane laps (kes on üldiselt verbaalset juba osav) ei oska alati otse öelda-küsida, mida ta täpselt soovib ega pruugi ka aru saada halbadest tunnetest enda sees, mis teda võivad vaevata ja emotsionaalse purske tekitada. Nii et nutmine (röökimine, karjumine, löömine jms) on võib olla märguanne mingist puudujäägist mõne vajaduse osas või last vallanud tundest, mille käivitaja ei pruugi olla samas momendis. Üldiselt on nii, et mida hullemini laps käitub, seda hullemas olukorras ta on ja sellele lapsele tuleb appi minna. Ükski karistus ei võta ära vajadust, seega on efektiivsem püüda välja uurida, millise katmata vajadusega on tegu. Karistus ainult tekitab hirmu ja vähendab usaldust, see pole hea olukord ei lapse ega vanema jaoks.
Kui laps on endast väljas, ei ole abi selgitamisest, rääkimisest ega vastu karjumisest, sest emotsionaalne temperatuur on sel ajal väga kõrge – laps lihtsalt ei kuule teid. Abi on kuulamisest ja mõistmise näitamisest ja alles pärast seda, kui laps on rahunenud, on kohane anda selgitusi ja teha nähtavaks oma piirid.
Oluline on jälgida, et laps saaks piisavalt privaatset tähelepanu – et ta saaks tähelepanu mitte ainult siis, kui ta seda küsib (seda nõuab, selle järele röögib, sest muul moel ei saa!), vaid ka siis, kui ta seda otseselt ei nõua. Täiskasvanu kättesaadavus mõjub lapsele rahustavalt. Kontakt hooliva vanemaga (ka hooliva õpetajaga) on lapsele väga oluline. Pean silmas tõelist kontakti, tõelist kohalolekut lapse jaoks.
Nutvale lapsele on vaja märku anda, et püüate tema muret ja vajadust mõista. Ei ole mõtet röökivast lapsest üle karjuda. Abi võib olla ümbert kinni võtmisel, kui nutt on hüsteerialähedane. Olge lihtsalt rahulikult kohal, ja kui nutu valjus alaneb, saate alustada tähelepaneliku ja empaatilise kuulamisega, mille käigus on vajalik peegeldada lapsele neid tundeid, mida näete tas esil olevat, siis laps pikapeale rahuneb. See on ka tundekasvatuse osa: laps saab aja jooksul teada, et mitmesugustel tunnetel tema kehas on nimed ja et tundeid tunda on normaalne.
Mõistagi on vaja lapsele ka kannatlikult selgitada, millised lapse käitumisviisid on teile sobivad ja millised mitte, aga seda saate teha siis, kui laps on rahunenud ja te ise ka rahulik. Kõvahäälse nõudliku käitumise taga võib olla ka muid mõjutajaid. Ehk on kooli mürafoon liiane, ja laps peab tegema kõva häält, et keegi teda üldse kuulda võtaks? Ehk on teie enda sees väljaütlemata sõnu-tundeid, mida te pole julgenud välja öelda (välja karjuda)? - võib ka olla, et laps tajub neid ja teeb seda teie eest. (Sellest, kuidas vanemate tunded laste kaudu väljapääsu otsivad, saate lugeda nt Jesper Juuli raamatust „Sinu tark laps“ – soovitan soojalt!)
